Sooline kasvatus ja haridus

Prindi


Parim alternatiiv abordile on mitte teha aborti. Veel parem on kanda hoolt selle eest, et mitte kunagi ei kujuneks olukorda, kus võiks tekkida kiusatus aborditegemist kaaluda. Välja arvatud mõningatel ekstreemsetel juhtudel (nagu raseduse korral, mis ohustab naise elu või mis on saanud alguse vägistamise tagajärjel), tekib selline kiusatus enamasti suguelu elamisel ilma kehalise, vaimse või sotsiaalse valmisolekuta küpsete ja püsivate intiimsuhete loomiseks ning laste saamiseks ja kasvatamiseks.


Esmase tähtsusega sellise küpsuse saavutamisel on põhivooruste (arukus, mõõdukus, meelekindlus, õiglus) väljakujundamine, sooline kasvatus ja haridus. Niisuguse kasvatuse ja hariduse loomulik ja olulisim kasvulava on perekond, kus valitsevad sügavad, vastastikku lugupidavad ja usalduslikud suhted. Kahjuks jääb selliseid perekondi üha vähemaks. Ent ka vanemad, kes on kogenud oma perekonna lagunemist, püüavad enamasti anda oma lastele kaasa pagasi, mis võimaldaks neil luua küpsed, armastusel ja austusel rajanevad lähisuhted ning perekonna õnnelikuks eluks ja järglaste kasvatamiseks.


20. sajandi kataklüsmid on perekonna institutsiooni oluliselt nõrgendanud. Kaks maailmasõda, kiire industrialiseerumine ja linnastumine, massikommunikatsiooni levik ja muud olulised sündmused panid perekonna kui fundamentaalse ühiskondliku institutsiooni vastupidavuse proovile. Ent üheks kõige olulisemaks lagundajaks olid kaks “seksuaalrevolutsiooni”, üks sajandi algul, teine 60-70ndatel aastatel. Mõlema keskmes olid kontratseptiivtehnoloogiad. Sajandi algul muutusid laiemalt kättesaadavaks kondoomid, sajandi teisel poolel toodi turule hormonaalsed kontratseptiivid. Emakasisesed vahendid töötati välja sajandi alguses, ent jõudsid masstootmisse teise revolutsiooni ajal.  Mõlemad revolutsioonid tekitasid mulje seksuaalsest vabanemisest inimkonda seni “ahistanud” normide vahetamise kaudu “vaba seksi” vastu. “Vaba” tähistas eelkõige vabadust tagajärgedest ja vastutusest.


Tänaseks võib öelda, et vabadus oli vaid pettekujutelm. Pidurdamatu seksuaalne aktiivsus viis pereväliste ja pereloomiseelsete seksuaalsuhete kiirele kasvule, ning loogilise järelmina perekondade kiiremale lagunemisele ja pereloomise edasilükkamisele. Teiselt poolt hakkas “vaba” seksuaalse eksperimenteerimise käigus lagunema sooline identiteet ning levima identiteedihäired ning perverssused. Plahvatuslikult “vabanesid” ka sugulisel teel levivad haigused (vt. Margus Punabi artikkel). Lisaks ilmusid uued, viiruslikud haigused, mille vastu ei aidanud ka tõhusad vaktsiinid. Ning kuna kontratseptiivid lõid illusiooni “tagajärgede” puudumisest, ent nende hoolimatu või oskamatu kasutamine tõi siiski kaasa hulgaliselt soovimatuid rasedusi, kasvas mõlema revolutsiooniga hüppeliselt abortide arv koos nende üha laiema seadustamisega.


Reaktsioonina haiguste levikule ja abortide arvu kasvule hakati propageerima “turvaseksi” ja ühekülgset seksuaalharidust, mis pidi tagama kontratseptiivide teadlikuma kasutamise. Seega püütakse džinni pudelisse tagasi ajada kasutades just seda vahendit, mis ta sealt välja päästis. Ühekülgse seksuaalhariduse ja kontratseptiivide propagandaga pakutakse probleemi lahenduseks just seda, mis on suurel määral probleemi allikas.


Sellisele lähenemisele vastandub teine – voorustepõhine kasvatus ja haridus. Kasvamine vabadusse toimub enesevalitsemise omandamise ning inimväärikate suhete kujunemise kaudu, mitte eneserahuldamise ja pealiskaudsete naudingute kollektsioneerimise läbi.


Elukultuuri Instituut on seisukohal, et “tagajärgede” vältimisele keskenduv seksuaalharidus on ühekülgne, kuna eirab inimese kehalist, vaimset ja sotsiaalset terviklikkust, ning piirdub vaid tema informeerimisega “soovimatute tagajärgede” vältimise võimalustest, pööramata mingit tähelepanu tema isiksuslikule küpsemisele kooskõlas füüsilise ja psüühilise küpsemisega.


Sugulisel teel nakatumisest hoidumiseks on põhimõtteliselt kolm teed:


  • suguelust hoidumine;
  • truu kooselu ühe terve partneriga;
  • kondoomi kasutamine (osaline kaitse).

Uue inimese eostamisest hoidumiseks on samuti põhimõtteliselt kolm teed:


  • suguelust hoidumine;
  • suguelust hoidumine viljakal ajal (tõenäosuslik);
  • kontratseptsioon (tõenäosuslik).

Mingil määral on mõistetav kondoomide propaganda riskirühmades, kus inimesed on kaotanud võime end valitseda, olles oma kire või haiguse ohvrid. Aga kogu rahvastiku käsitlemine sellisena on rahvast alavääristav ja tegelikult teda just selle suunas lükkav.


Eelöeldust tulenevalt tähtsustab Elukultuuri Instituut terviklikku kasvatus- ja hariduskontseptsiooni, mis austaks laste soolist identiteeti, aitaks neil kujuneda rikkumata ja rikka siseeluga mitmekülgseteks ja vastutustundlikeks isikuteks, kes on suutelised rajama sügavaid sõprussuhteid ja püsivaid perekondi, kasvama vastastikuses armastuses ning kasvatama oma järeltulijaid samas vaimus. Tänapäeva hüperseksualiseeritud keskkonna mõjude kompenseerimiseks tuleb erilist tähelepanu pöörata sugulise karskuse alasele kasvatusele ja haridusele – st keskenduda “riskikäitumisest” loobumisele, mitte lihtsalt sellise käitumise riskide vähendamisele samal ajal tegelikult sellist käitumismustrit soodustades.


Pere loonud naistele ja meestele soovitame perekonna juurdekasvu planeerimisel kasutada loomulikku pereplaneerimist (LPP), milleks anname siin rubriigis ülevaate mõningatest LPP meetoditest ning nende peamistest põhimõtetest. Rõhutame, et LPP näol ei ole tegemist rasestumisvastase vaid pigem rasedusajastamismeetodiga, kuna see ei ole kantud kontratseptiivsest mentaalsusest vaid austusest inimkeha loomuliku toimimise vastu ning seda kasutatakse rasestumise saavutamiseks niisamuti kui rasestumisest hoidumiseks.  


Neile, kes on siiski mingil põhjusel olukorras, kus nad kannavad last, kuid ei pea võimalikuks teda üles kasvatada, soovitame tungivalt mõelda alternatiividele, mis võimaldavad lapse elu säilitada, ning pöörduda inimeste või organisatsioonide poole, kes on valmis teid abistama. Kindlasti võib vastava mure korral pöörduda Elukultuuri Instituudi poole. üles



Täiendavat lugemist: