Abort on Eestis põhimõtteliselt keelatud!

07.11.2008 - Teisipäevases (4.11) Eesti Päevalehes kirjutas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Sootak, et «kui abort on juba kord lubatud, siis peab riik hoolitsema ka selle õiguse realiseerimise eest».

Selle arvamusega on väga raske nõustuda. Kui see tõesti nii oleks, siis sama mõttekäigu järgi peaks riik «hoolitsema» ka selle eest, et inimesed saaksid realiseerida oma «õiguse» osta teise inimese keha seksiotstarbelisel eesmärgil, harrastada hasartmänge, paigaldada endale silikoonrinnad ning tarvitada tubakat ja alkohoolseid jooke.

Kuna riik tõepoolest ei leia, et ta peaks n-ö hoolitsema kõige lubatu realiseerimise eest (ehk kõike lubatut rahaga toetama), nähtub nt asjaolust, et täiskasvanud inimese hambaravi eest riik põhimõtteliselt ei maksa. Samas on hambaravi igati lubatud ja vajalik ning kujutab erinevalt abordist isegi tervishoiuteenust.

Teiseks tahaks aga öelda midagi tähtsamat. Nimelt, nagu professor Sootaki artiklist nähtub, on isegi juristide ja õigusteadlaste seas (teiste erialade esindajatest rääkimata) levinud väär arusaam – mida teatud huvigrupid väsimatult korrutavad –, et abort on Eestis lubatud.

Et see tegelikult nii ei ole, nähtub selgesti järgmistest Allar Jõksi õiguskantslerina öeldud sõnadest: «Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.»

Õiguskantsler Jõks lisas: «Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.»

Sellest tulenevalt ütleb karistusseadustiku § 129, et «vigastamise, aine manustamise või muu teoga naise emakas oleva inimloote kahjustamise eest, kui sellega põhjustati raseduse katkemine või inimloote surm, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega».

Ent kuidas siis ikkagi on võimalik, et Eestis tehakse aastas ligi üheksa tuhat valikaborti? See, et ema nõusolekul siiski saab aborti teha, tuleneb, nagu õiguskantsler Jõks selgitas, üksnes sellest, et riik on valinud sündimata inimeste eluõiguse tagamiseks teised vahendid kui karistusähvarduse kehtestamine.

Sellest on aga põhimõtteliselt ja jämedalt väär järeldada, et abort kui selline on lubatud või et kellelgi eksisteerib abordi teel sündimata inimeste tapmise õigus (mida riik peaks siis aitama omapoolse rahastamise teel realiseerida).

Vastupidi: seda enam, et riik on valinud sündimata inimeste eluõiguse kaitsmiseks teised vahendid kui abordi kriminaliseerimine, peab ta tegema suuri pingutusi, et täita oma põhiseaduslikku kohustust võtta tarvitusele «piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses –, mis tagaks [sündimata inimeste eluõiguse] proportsionaalse ja efektiivse kaitse».

Õiguskantsler Allar Jõks lisas eeltoodule, et seda kaitset peaks ennekõike teostama tõhusa nõustamissüsteemi kaudu, mille esmaseks otstarbeks peaks olema veenda ema oma last sünnitama.

See, et praktikas nõustamisel sellist tähendust pole, tuleneb üksnes sotsiaalministeeriumi keeldumisest põhiseadust järgida.

Kõige eelneva pärast ei saa ma kuidagi nõustuda professor Sootaki vihjatud seisukohaga, et kui sündimata inimeste eluõigust tõhusalt ei kaitsta, siis ei ole mõtet ka nende tapmist rahastamata jätta.

Sündimata inimeste tapmist mitte rahastades astuks riik nende eluõiguse kaitse tõhustamisel kõige elementaarsema sammu.

Ja kuivõrd Eestis tapetakse abordi teel sünnieelselt endiselt enam kui kolmandik kõigist eostatud beebidest ning kuivõrd Eesti on üks kõige suurema abortide suhtarvuga riikidest kogu maailmas, on iga samm sündimata inimeste eluõiguse kaitse tõhustamiseks hädavajalik.

Allikas: Postimees

Antud teemaga põhjalikumaks tutvumiseks vaata ka avaldust õiguskantslerile ja selle kaaskirja.