Eesti lood

Prindi


Kõik siin portaalis avaldatud isiklikud lood on tõsielulised ning enamjaolt pärit Eestist. Üksikud lood on tõlgitud välismaiste allikate põhjal sel juhul on juures vastav märge.


Mitmed lood on läbi põimunud religioossetest otsingutest ning sisaldavad usul põhinevaid tõekspidamisi. Lugude kogumisel ja valikul ei ole religioossed teemad olnud eraldi sihiks, küll aga on ootuspärane, et sügava vaimse dimensiooniga sündmused inimese elus mida nii lapse sünd kui surm kahtlemata on juhivad mõtted vaimsete küsimuste ja Looja juurde. Abort.ee eesmärgiks ei ole vahendada religioonil või arvamustel põhinevaid seisukohti. Kuivõrd aga tegemist on inimeste isiklike lugudega, on koostajad püüdnud säilitada kõik lood võimalikult originaalsel viisil.





Kadri
(lisatud detsembris 2010)

Kõik sai alguse loomulikult sellest, et pärast pikka kahtlust, sain positiivse rasedustesti. Seda oli raske uskuda ning selle kinnitamiseks tegin kohe teise ka. Ka see oli positiivne. Ma olin tol hetkel segaduses, kui mitte öelda et paanikas. Kõik oli uskumatu ja ootamatu. Päeva möödudes ma aga taipasin, et iseenesest olen isegi õnnelik. Et ju siis see laps tahtis mind oma emaks. Ja mina olen valmis talle ema olema.

Mehele oli see muidugi veel suurem šokk. Kuid esimene asi, mis ma talle ütlesin, oli: “Mina aborti ei tee!”. Ta muidugi toetas mu otsust, kuigi näha oli, et see teda ei rõõmustanud. Ning abordijuttu tema poolt ikka tuli ja tuli. Aga mina nautisin ja olin õnnelik oma raseduse üle. See kõik oli vahva, kõik need muutused. Ja see tunne, et sinu sees on sinu laps, kellele pead üheksaks kuuks turvalise elukeskkonna kindlustama. See kõik tegi ettevaatlikuks ja väga hoolivaks.

Kartsin hirmsasti emale rääkida. Venitasin nädala ja isegi rohkem. Siis ühel hetkel enam ei suutnud. Ütlesin talle, et olen rase. Ja need sõnad, mis minuni jõudsid sel hetkel... Neid ei unustaks vist paljud elu sees. Ta ütles, et ma pean aborti tegema ja kui ei tee, siis tema minuga enam iial ei suhtle. Ja siis sai ka mu mees endale toetaja. Kahekesi koos suutsid nad selle kõik korraldada. Loomulikult oli nende jaoks moto, mida varem seda parem. Seda nad ka järgisid, nad vist oleks olnud valmis miljoneid maksma, et MINU LAPSEST lahti saada. Mõtlemata, et temas voolab nende veri samuti.

See kõik aeti minu eest nii kiiresti korda, et ma ei suutnud selle üle enam väga mõeldagi. Nutsin mitmed ööd. Peas olid mõtted, milline ta on, mis soost ta on, milliseks ta kasvab, kes ta oleks 20 aasta pärast. Unes nägin samuti, et sünnitasin lapse, nägin teda. Armastasin teda. Täpselt nagu oma sündimata jäänud kõhubeebit. Nädala aja möödudes oli kõik korda aetud ja 26.11.2010. oligi päev, kus ma jäin oma Esimesest lapsest ilma. Lamades voodis, tundes neid valusid, mõtlesin omaette: “Anna mulle andeks, mina seda ei soovinud!”.

Sellest on möödas päev, kui ma seda kirjutan. Südames tunnen, et ma ei andesta seda endale iial. Ja ei andesta ka oma emale ja oma mehele seda iial. See oli minu elu esimene ja kõige hullem valeotsus. Saatuslikuks sai see, et olen 17. Ehk ei oleks suutnud ma oma lapsele parimat elu pakkuda, kuid kindlasti oleks ma suutnud olla talle hea ema ja teda armastada. Neid tundeid, mis peas keerlevad, on raske kirjeldada, seda tühjust südames on raske sõnadesse panna. Kuid nüüd tunnen, et olen oma pisikesest ilma. Minu pisikest enam ei ole. Ja loodan, et neid inimesi, kelle pärast teda enam pole, karistab saatus korralikult. Sama loodan ka endale. Sest iseendale ma niikuinii seda andestada seda ei suuda.. Minu südamesse jääb ta siiski, minu esimese sündimata pisikesena.




Gerlin

(lisatud veebruaris 2010)

 


Nüüd saan aru, mis ma tegin!

Minu patusest teost saab 14. veebruaril 2010 kaks aastat ja minu süümepiinad aina kasvavad.


Kõik sai alguse 2008. aasta veebruari alguses, kui ma avastasin, et olen rase. Kuna mu päevad jäid ära, otsustasin, et teen testi. Tundsin juba enne testi tegemist, et midagi on teisiti. Minu elukaaslane tuli minuga poodi kaasa, ostsime testi ja ruttasime koju. Alguses arvasin, et teen testi hommikul - nii nagu juhendis kirjas, sest siis tuleb täpsem tulemus. Kuid ma ei pidanud vastu ja nii ka minu elukaaslane. Tegin testi ära ja tulemus oli positiivne, vajusin tol hetkel WC põrandale kokku. Minu elukaaslane hõikas paar korda, et kas kõik on korras, aga ma ei suutnud peale nutmise midagi teha. Mu mees haaras mu WC põrandalt ja viis voodisse, kus ma hakkasin vaikselt toibuma. Minu sellise käitumise põhjuseks oli teadmine, et me ei saa seda last pregu siia ilma tuua. Meie rahaline seis oli väga raske, kuna mu mehel polnud kindlat tööd. Elasime üürikorteris, mille maksud olid suured ja ma ise töötasin kooli kõrvalt. Teine ja kõige suurem põhjus, miks ma abordi kasuks otsustasin, oli see, et minu ja mu mehe suhted ei olnud kõige paremad - olime kaalunud isegi lahkuminekut.


Järgmisel päeval läksin arsti juurde ja ta rääkis mulle lähemalt, mis mind ees ootab. Sellest järgmisel päeval olin ma naistehaiglas selle sama arsti vatuvõtul tagasi ja siis tehti mulle esimene ultraheli. Selgus, et mu pisike oli minu sees juba olnud natuke üle kuu. Rääkisn veel arstiga ja kinnitasin, et olen kindel, et tahan teha aborti. Siis pandi mulle kirja aeg, millal pean sisse võtma esimese tableti ja millal tulema haiglasse, et võta sisse viimased tabletid. Saatuslikuks päevaks sai 14. veebruar sõbrapäev. Esimese tableti võtsin 2 päeva enne sõbrapäeva sisse ja siis naasin haiglasse 14. veebruaril, mil kõik viidi lõpuni. Siis tahtsin vaid, et see kõik lõpeks, sest 2 nädalat olin olnud voodis pikali, oksendanud praktiliselt iga tunni tagant ja nõrkushood ei lasknud mul väljas käia. Kui ma sain kaks viimast tabletti, haarasid mind meeletud valud... emaka kokkutõmbed. Jõudsin haiglasse kell 9 hommikul ja kella 2-ks päeval oli kõik tehtud. Jätsin mainimata, et minu mees arvas, et pean selle kõik üksinda läbi tegema, et temasse see ei puutu. Teda polnud need 2 nädalat kodus ja kui helistasin ja palusin, et kas ta ei tahaks minu juurde tulla ja mind kas või natuke aidata, näiteks tuua poest jogurtit, mis mul aisana sees püsis, ei teinud ta kuulmagi. Kui ma haiglast väljusin, tundsin suurt kergendust, sest enesetunne oli üle pika aja hea. Süda polnud paha ja nõrkushood olid kadunud. Sellel õhtul ma veel ei teadvustanud endale, mis ma olin teinud...tapnud oma lapse. Tänu abordile sain ka munasarja põletiku.


Nüüd olen lahus sellest mehest, kes ei hoolinud ei minust ega oma lapsest. Kuid mind valdavad aeg-ajalt kurbusehood, mul on suured süümepiinad, kuna ma tapsin oma lapse. Oleksin kuidagi ikka hakkama saanu ka ilma lapse isata. Nüüd oleme natuke üle aasta lahus ja ma vaid kulutan oma elu, kuna lapse kaotus ja mehe ükskõiksus on jätnud minusse oma jälje. Ma jumaldan lapsi. Olen praegu 22-aastane ja olen juba mõnda aega mõelnud sellele, et nüüd võiks see pisike ingel tulla. Aga hetkel teda ei tule, vaid tuleb minu väikese lapse 2. surma-aastapäev, mis mul jälle jalad alt viib.


Palun mõelge hoolega enne kui seda teete. Võite arvata, et see ununeb ja elu läheb edasi... elu läheb küll edasi aga see väike ingel jääb alatiseks meelde, kelle elu sa võtsid!




Kadri
(lisatud jaanuaris 2010)

Olen 17- aastane neiu. Olen olnud koos oma elukaaslasega  aasta ja 3 kuud. Me kasvatame oma kolmekuust poega, kes on meie elus kõige suurepärasem kingitus. Kui aasta tagasi teada sain, et olen rase, siis ei tulnud mul kordagi pähe mõtet aborti teha. Ma teadsin, et saan hakkama - et me saame. Olin nii õnnelik, olen siiani. Mul polnud midagi kaotada. Koolis oli mul viimane klass, ning rahaliselt oleme siiani ilusti hakkama saanud, või - vähemalt laps saab kõik, mida ta vajab ja see on mulle kõige tähtsam. Mul on õnnelik pereelu ja ma tean, et see kestab veel kaua.

 

Kuid alguse sai kõik kolm nädalat peale sünnitust, kui olin vahekorras oma mehega. Olin naiivne ja uskusin kõiki jutte mis olid internetis üleval, et 4 kuud peale sünnitust ei rasestu jne. Kõik juhtus nii ootamatult ja sel hetkel ei mõelnud ma millelegi. Järgmisel päeval oli mul sisetunne juba kuidagi imelik. Korrutasin endale et see poleks nii kui nii  võimalik. Ning rohkem ma sellele ei keskendunud. Olin täiesti kindel, et ma ei ole rase. Oli juba järgmise kuu lõpp saabumas. Teadsin et ka peale sünnitust ei pruugi kohe päevi hakata. Aga ma ei tundnud ennast enam rahulikult.


Mõned päevad hiljem ostis mees mulle testi. Alguses ei tahtnud ma seda kohe teha, kohutav hirm oli sees. Kuid siiski tegin ning ootasin, kuni nägin esimest triipu. Juba sel hetkel ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Ja siis ilmus ka teine triip. Automaatselt võtsin oma kõhust kinni, istusin vannituppa maha ja lihtsalt nutsin. Ma ei osanud midagi mõelda, ega öelda. Ma ei tahtnud uskuda, et see tõesti nii oli. Kõik oli täiesti minu oma lollusest. Samal õhtul helistasin ja panin omale aja. Terve hing oli kuidagi tühi.

 

Kaks nädalat elasin ma teadmisega et minus kasvab jälle keegi. Ja kui juba laps on, siis see kõik on palju valusam. Ma ju olen kogenud ultraheli, näinud oma last kõhus liigutamas. Olen hoidnud teda üheksa kuud endas, tundnud tema põtkimist ja luksumist.


Ma teadsin, et kui ma arstile lähen, siis ma otsustan abordi kasuks. Meil poleks rahalist võimalust teda kasvatada. Ma ei oleks saanud hakkama kahe väga pisikese lapsega.  Kui ma emale rääkisin, siis ta sai minust täielikult aru ja ütles, et kui tal endal pisikesi hetkel poleks, siis saaks ta teda ise seni kasvatada, kuni me korralikult jalule saame. Kuid ka nende rahaline seis pole just kõige parem.

 

Saabus päev, kui ma pidin arstile minema. Arsti kabinetis oli täielik vaikus, arst ei rääkinud minuga põhimõtteliselt midagi. Ei suutnud enam oma pisaraid tagasi hoida ja ma lihtsalt nutsin seal. Ilmselgelt polnud arstil sellest sooja ega külma, kuna ma olin siiski otsustanud millegi jubeda kasuks. Kui ta mulle ultraheli tegi siis ei tahtnud ma kordagi vaadata, ütlesin ka et mulle pilti ei näidataks. Aga ma siiski nägin seda pilti. Seal oli MINU LAPS, laps kellega ma nii tegin. See hingevalu oli jube.


Sain esimese tableti (see oli reedene päev ), pidin selle pühapäeval sisse võtma. Pühapäeval ei tahtnud ma kuidagi seda tabletti, kuid lõpuks neelasin alla. Alates sellest hetkest olin teadmisega, et ma olen ta tapnud.


Teisipäeval pandi ülejäänud tabletid tuppe.

Olin seal täiesti… endast väljas, nutsin kohutavalt.

Arst küsis kas ma tahan sünnitada?

Ma ei jõudnud midagi vastatagi, kui tuli mulle juba poolkarjudes vastus: “Sa oled ta juba tapnud, enam pole midagi teha!”

Kas tõesti nad pidid seda mulle ütlema!? Miks nad ei ütle seda inimesele, kes käib juba 13. korda seda tegemas. Miks tehakse seda neile, kellel on hinges valud sellepärast? Ma ei osanud enam kuidagi olla, midagi teha. Siis kästi mul koju minna. Kahe tunni pärast pidi kõik algama. Otsustasin ema juurde minna. Lahkusin haiglast täiesti šokis. Ei suutnud enam nutta, kõik tunded olid kadunud.

Ema toetas, lohutas, kui see kõik algas.

Mitte ükski inimene ei peaks sellist asja kogema.

Tunda, kuidas ta sinust väljub.

See oli kohutav trauma.

Järelvalud on kohutavad.

Ei teagi, kas üldse kõik korras on.

Magada korralikult enam ei saa, sest see pisike lokkis juustega tüdruk on kogu aeg mu unes.

 

Ma loodan, et kunagi saan talle selle elu tagasi anda.

Ma kahetsen.

Ma kohutavalt kahetsen.

Oma elukaaslasega ma praktiliselt ei räägigi sellest.

Ma isegi ei tea mida tema tunneb.

Aga mu laps annab mulle jõudu.

Ja ma loodan, et ma suudan kunagi endale selle andestada. Ja et see valu kaoks.

Samas ma tean, et ma väärin kõike seda valu ja kõiki halbu asju, mis minuga kunagi juhtuvad. Ma väärin kõike, mis teeb haiget. Selle valuga ei saa midagi võrrelda.




Heli


Minu nimi on Heli. Jutustan teile oma loo, et mõistaksite, kui suur muutus elus on abort.


Olin siis 15-aastane. Läksime sõbrannaga välja ja juba mõne aja pärast tuli kõne. Poisid kutsusid autoga sõitma. Me sõitsime niisama ringi ja lõpuks otsustasime minna ühe poisi juurde. Jõin suhteliselt vähe, kuid mälukas on siiani, mis tegelikult tol õhtul juhtus. Arvatavasti pandi mu joogi sisse midagi, sest ma ei joonudki eriti palju ja järgmisel päeval oli kohutavalt halb olla. Mäletasin vaid üksikuid vahejuhtumeid. Ja nii see kõik algaski.


Paar nädalat hiljem jäid mul päevad ära. Olin juba kindel, et olen rase, enne kui olin testi teinud. Alguses ei julgenud ma emale rääkida, kuid lõpuks võtsin julguse kokku ja rääkisin. Ema ostis testi ja tegin siis järgmise päeva hommikul testi ära. See oli tõeline šokk, et olen rase. Kuigi aimasin seda juba enne, aga kui asi oli kindel, oli kõik teisiti. Mu ema hakkas kohutavalt nutma ja hiljem hakkasin ka mina nutma. Esimese asjana helistas ema noorte nõustamiskeskusesse. Sain aja kirja pandud ja jäin ootama.


Jõudis kätte aeg kui pidin arsti juurde minema. Nõustamiskeskuses olid väga toredad ja viisakad inimesed. Kui arst minuga rääkis oli mul nutt kurgus. Vähemalt olid mul toetavad sõbrannad, kes käisid minuga kaasas ja lohutasid mind. Alguses arvati, et ma ei olegi rase, kuna naistearst ei tundnud midagi. Siis saadeti mind ultrahelisse. Tehti kindlaks, et olen ikkagi rase. Emaga olime juba kodus jõudnud otsusele, et teen aborti. Olin nii noor ja kool oli vaja lõpetada. Panime siis arstiga abordiaja kinni. Järgmisel nädalal pidin minema oma esimese tableti järele. Ma tegin medikamentoosse abordi. Peale esimest tabletti ei olnud hullu midagi. Kahe päeva pärast pidin minema järgmist kahte tabletti võtma. Siis pidin minema juba haiglasse, mitte enam nõustamis-keskusesse. Arstid ja muud töötajad olid kohutavalt ebaviisakad ja kurjad. Eriti halvasti suhtuti sellesse, et olin nii noor. Võtsin oma kaks ülejäänud tabletti ära ja pidin ootama jääma. Mul hakkas kohutavalt halb. Läksin siis vett küsima ja oleksin äärepealt kokku kukkunud. Mind viidi palatisse, kus olid ka teised naised, kes olid aborti teinud. Ma oksendasin ja mul oli kohutavalt halb olla. Lamasin paar tundi haiglas ja siis läksin koju. Järgmised ööd ja päevad olid kohutavad. Õnneks oli mul toetav ema ja toetav kasuisa. Poiss, kes pidi olema lapse isa, sai lapsest alles peale aborti teada. Ega see teda eriti ei huvitanudki. Olen siiamaani kindel, et mulle pandi midagi joogi sisse ja ega see poiss ei olnud just mingi pühak kah.


Kui ma koju jõudsin, pidin ma mitu nädalat kannatama valude käes. Nutsin igal õhtul ja ilma oma emata ei oleks ma üldse seda üle elanud. Kui oleks olnud võimalus, oleksin ma lapse alles jätnud. Sellist asja ei soovitaks mitte kellelegi. Elu jubedaim kogemus.




Anzelika
(lisatud juulis 2009)


Olen 24 a. neiu. Kohtasin ühte noormeest - kõik käis nii kähku ja jäingi rasedaks. Kuna mul oli anoreksia-buliimia segu ja menstruatsioon ka puudus, siis arvasin et ega nii kergelt rasedaks ei jää, aga jäin... Kõik olid vastu, et sünnitan. Algul kahtlesin ise ka, aga kui esimest korda teda ultrahelis nägin siis loobusin abordiajast... Olin valmis, täiesti valmis.


Kuid kõik lagunes koost - noormees oli olemas, aga samas mitte; perekond ei toetanud mu otsust sünnitada. Konsiilium, mis minu haiguse tõttu läbi viidi, pani mind kahtlema… Aja mis rase olin, olin haiglas et oma toitumist kontrolli all hoida. Ma tundsin ennast hästi. Panin talle isegi nime - kuigi ei teadnud kas ta on poiss või tüdruk, aga nimi oli mõeldud tüdrukule.


Lõpuks läksin ma abordile. See oli see saatuslik maikuu 2009. Miks otsustasin nii? Olin täitsa üksi ja samas mu haigus oli ka üks põhjus. Aga see pole vabandus. Pärast seda hakkas pihta. Hakkasin ennast tuimestama, et mitte midagi tunda ja päevad üle elada. Ma tegin valesti, lihtsalt lükkasin edasi oma leina. Iga päev nutsin. Nii kui silmad lahti tegin, mõtlesin talle ja pisarad hakkasid voolama. Ma tahtsin surra. Ma saatsin ta ära, kirjutades talle luuletuse, mille tuulde saatsin enda ja tema isa pildiga...


Iga päev palun ta käest andeks. Siiani olen iseendaga pahuksis ja lõksus. Ma ei ole väärt elama siin maailmas, kui suutsin võtta oma pisikeselt elu. Igapäevaselt hävitan ennast, nii nagu hävitasin tema... Olen vihane - vihane selle peale et elus esimest korda olin oma otsuses kindel, et sünnitan ja ikka andsin alla. Vihkan ennast. Ma kujutasin ette ta silmi, sõrmi, teadsin et ta tuleb sama ilus nagu mina, aga ma võtsin talt selle võimaluse…


Kõik kallid naised ja tüdrukud, palun mõelge enne kui otsuse vastu võtate, sest kui teete aborti ja teile tundub pärast seda, et polegi hinges valus, siis eksite. See valu on lihtsalt varjul teie hingesopis ja see valu sööb teid vaikselt seesmiselt ära, teie enda teadmata...


Öeldakse et lapse sisse tuleb hing alles paar nädalat enne sündi. Kuid mina ei usu seda. Sest kõik, kes me teeme aborti, tapame elava inimese - inimese keda me käega katsuda ei saa, aga kes elab, kes hingab, kes sööb. ME OLEME MÕRVARID!



Sandra

Kõik algas 2006. aasta detsembri lõpus. Olin siis 16. Päevad olid nii umbes kuu hiljaks jäänud ja mul olid jubedad kõhuvalud... mida päev edasi seda hullemaks valu läks. Tekkis väga kõrge palavik ja ühel õhtul viidi mind haiglasse. Tegin hulga teste ning järgmine päev eemaldati mul pimesool. Niipea kui sain koju, tekkis lähipäevadel miskipärast kahtlus, et võin olla rase, sest tavaliselt käisid päevad väga korrapäraselt kohal. Niisiis lasin oma poisil osta testi. Tegime testi koos, ning mõne hetke pärast tekkisidki kaks triipu.


Tunnet, mis mind tol hetkel valdas ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Pisarad aina jooksid ning jooksid. Teadmatus, et mis saab edasi oli kohutav. Niisiis, järgmisel päeval palus mu poiss mul aborti teha. Seda poleks ma ausalt öeldes osanud oodata, kuna arvasin, et sellist asja ei paluks ta minult kunagi... ent siiski ta palus. Sisimas tahtsin ma väga selle lapse alles jätta, aga mul oli veidi aega tagasi eemaldatud pimesool... arvatavasti ilma põhjuseta... olin ju hoopiski rase. Imelik on just see, et käisin ka naistearsti juures tol hetkel ja tegin isegi uriiniproovi, ent ometigi ei avastatud mu rasedust. Igastahes niipalju kui mina teadsin, on raseduse ajal sellised operatsioonid vist keelatud? Aga see selleks. Olin siis ju veel alles 16. Lisaks suitsetasin ning jõin alkoholi (siis ma muidugi veel ei teadnud, et olen rase). Kartsin, et laps on kahjustada saanud, ent sisimas soovisin ometigi sünnitada.


Poiss aga muudkui käis peale, et teeksin aborti. Kartsin temast ilma jääda ning lasingi tal arsti juurde aja kinni panna. Läksin arstile saatekirjata. Poiss ütles, et aeg on kinni pandud, ent registratuuris ei leitud sellest jälgegi. Kõigepealt sõimati mul sellepärast nägu täis, et ma polnud tulnud saatekirja alusel. Maksin visiiditasu ning sain arstile. Niisiis arst, kes mind vastu võttis, oli umbes 50 või 60 aastane naine, pahura ning ülbe olekuga. Ta küsis minult, et miks ma lapse tapan ning ma vastasin, et olen veel liiga noor. Seepeale käratas ta mulle: "Ah, et lapse jaoks oldakse liiga noor, aga seksimiseks mitte?" Kuna ma olin niigi šokis, tegi see arst mu seesmise tunde veel halvemaks.


Kui olin andnud vereproovid sain 2 paberit. Pidin valima kodus kirurgilise ja medikamentoosse abordi vahel... aga kuna see arst viis mind niivõrd endast välja, siis ei kavatsenudki ma sinna tagasi minna. Olles jõudnud koju ei teadnud ma enam mida teha. Haiglas koheldi mind nii julmalt, et mul hakkas lausa nende arstide ees hirm. Läksin siiski uuesti tagasi paar nädalat hiljem, ning siis määrati abordi tegemise aeg. Selleks ajaks jäi alles vaid kirurgilise abordi võimalus, kuna medikamentoosse jaoks olin hiljaks jäänud.


Mäletan, et mind viidi palatisse, kus oli peale minu veel 4 naist. Kui oli minu kord, viidi mind mingisse väiksesse palatisse ning paluti lugeda aeglaselt 10st allapoole. Edasine oli šokk. Ärkasin, nägin et voodilinad on verised. Läksin wc-sse, kuid minestasin. Ärkasin jälle voodis, läksin jälle wc-sse ja ärkasin jälle voodis. Kolmandat korda ärgates oli pilt juba selgem. Mulle toodi kohupiimakreemi ja teed ning paluti see ära süüa. Kui olin söönud, küsisin kas ma võin nüüd minna. Jah, võisin.


Poiss ootas mind väljas. Koju sõites valdas mind jube tunne. Poiss käitus nii nagu midagi poleks olnudki. See tegi kõik veel hullemaks. Ta ei tahtnud algul minuga kaasagi tulla, ent mu ema lausa käskis tal mulle toeks tulla. Kui olin jõudnud koju, jäin magama. Järgmine päev ärgates ootasin tuge ja hoolitsust, ent mu poiss mulle seda ei pakkunud. Midagi poleks nagu juhtunudki. Tema jaoks oli see justkui nagu mingi tühine asi.


Haiglas konsultatsioonil olles räägiti vaid üksikutest pahupooltest... et on võimalus, et ma enam ei rasestu jms. Aga keegi ei rääkinud mulle sellest, mis jääb hinge. Näen pidevalt unes, et mul sünnib laps. Tütar. Ärgates, kui koidab reaalsus, tabavad mind pisarad. Ja see valu, mis on hinges... Sellest ei saa kuidagi lahti. Ükskõik mida ma ka ei teeks. Jälestan ennast, sest tapsin elu, mis polnud minu oma. Tapsin pisikese süütu hinge. Ja seda vaid selleks, et kartsin et ei saa hakkama. Kartsin, et mu poiss jätab mu. Tapsin oma liha ja vere.


Pärast abordi tegemist pole ma enam see inimene kes olin. Olen pidevalt masenduses. Pisarates. Ka mu mõttemaailm on peale seda hoopis teistsugune. Kõik tundub mõttetu. Soovin pidevalt surra. Tunnen, et ma pole midagi ega kedagi väärt. Kõik selle teeb hullemaks veel see, et nüüd töötab mu poiss välismaal, minust kaugel. Saame nii vähe koos olla. Tihtipeale vajaksin tema tuge, aga teda pole. Olen viimasel ajal arvamusel, et kõik mehed on sead. Sest seda nad ju tegelikult ka on. Kes vähem, kes rohkem. Julgevad teha, aga tunnistada ei julge.


Ka mina mõtlen tihtipeale, milline meie laps võiks välja näha ja et kui vana ta juba oleks jne. Tahaksin nii väga täita selle augu hinges, mis on täitmata. Tahaksin rasestuda, aga kardan, et ei rasestu. Loodan, et see nii pole... Ja kui ma ühel ilusal päeval peaksingi lapseootele jääma, siis ei kavatse ma iial sellist asja teist korda läbi elada. Võtan ta oma ellu vastu. Mehega või meheta! Ja ma siiralt loodan, et mu mees ei palu mul sellist asja enam teist korda läbida. Vastasel juhul pole ta ei mind ega last väärt. Meil saab järgmisel aastal koos oldud 3 aastat ning ta vähemalt lubas, et sellist asja ei palu ta mul enam kunagi teha.


Lasin oma poisil lugeda siinseid lugusid ning ta läks endast väga välja. Ta sai aru, mida oli käskinud mul teha. Igastahes soovitan igal naisel mõelda pikalt-pikalt järgi, enne otsuse langetamist tappa elu. Ja otsustage ise, mitte ärge laske meestel otsustada! Sest see kõik jääb piinama teid, mitte meest. See jääb igavesti teie südametunnistusele. Ükskõik kui väga te ka ei sooviks seda unustada, on asju mis ei unune. Ükskõik kui väga te ka ei püüaks -- see kohutav otsus jääb teie hinge närima!



Kirsti


Olen 40-aastane. Kolme lapse ema (19,14 ja 2). Ja kasvatan lapsi üksi. See on statistiline pool. Arvan, et mu nooruses tehtud abort on ehk tõeliselt olulistest asjadest ainuke kahetsust vääriv tegu. (Osasid väikseid asju kahetsed igapäevaselt ja need ei muuda kellegi elus mitte midagi.)


Minu lugu ja elu on selline, et ma olen otsustanud abordi vastu ja siis selle poolt seoses oma esimese abieluga. Olin noor ja „meri põlvini”, kui tuli uudis ja üllatus, et olen rase. Olime käinud juba aasta ja ma ei osanud oodatagi reaktsiooni: „Tee aborti!” ja uks prauhti kinni. Aga nii see läks. Olen eluaeg tegelikult jubedasti lapsi armastanud seega mäletan, et oma isa moraalsel toel otsustasin, et „annab Jumal lapse, annab leiva”. Otsus oli üpris kerge. Sündiski ime-armas poiss. Emaks saamine on ilmselt ainus asi, mille nimel üks naine peaks siin ilmas pingutama. Kõik ülejäänud on ju praht-ja-prügi! Pojaga oli kõik tore ja hea (ja nooruse vaprus oli mul ka olemas), kuni ta 1-aastaselt haigestus astmasse. Ja seda kohe tõsiselt. Sellest teisest tema eluaastast veetsimegi üheksa kuud haiglas. Siis tuli poja 2. aasta sünnipäev ja ka tema isa tuli meiega elama. Ma jäin uuesti rasedaks umbes pool aastat peale meie uut kokkusaamist. Ja seekord ei julgenud ma oma mehele sellest isegi rääkida.


Viisin poja sõbranna juurde hoida ja maksin jube suure raha (tolle aja mõistes) ja tegin aborti. Erakliinikus Narva maanteel. Selleks, et päästa oma suhet, mis peale teist last ja abiellumist nii-kui-nii karile jooksis. Ma püüan selle hetke ebakindlust endas mõista, aga vahel on see veel tänagi väga raske. Igakord, kui sõidan sellest majast mööda, keeran pead ja vaatan. Ja mõtlen, et kas mul oleks tütar või poeg. Ja tunnen ennast väga süüdi. Mäletan nende inimeste nägusid, kes mind registratuuris vastu võtsid, mäletan õde ja arsti ja seda, et mitte keegi raha-teenimise tuhinas ei pannud mind istuma ega küsinud, et kas ma päriselt saan ka aru, mis ma teen. Eks ma sain hiljem aru! Umbes 17 aastat ei ole see mõte mu peast läinud mitte ainsakski päevaks. Ja lahku minnes, kui mu mees juba teadis sellest abordist (ta saigi alles mitu aastat hiljem teada), karjus ta mu peale „lapse-tapja”.


Mis on mu jutu mõte? Kui ma vaatan ja mõtlen oma laste peale, siis tean, et see on ainuke PÄRIS asi siin elus. Tajun seda, kui mul on hea meel vahetada mõtteid elust ja asjadest oma esimese pojaga (kellega ma olen tulest ja veest läbi käinud). Tema on selline inimene, kelle kohta peaks ütlema, et mul on olnud see vapustav võimalus temaga aega ja ruumi jagada. Teine poeg on aga tõeliselt vahva armastuse laps. Lõbus ja rõõmus ja soe ja rahulik. Ja kolmas meie printsess on ilmselt see minu "lunastuse laps" (keda tema isa peale kolme aastat kooselu ikka siia ilma ei oodanud). Tema tulemise uudise järel, sõitsin kaks päeva mööda linna, küüned roolirattas ja silmad pisarais. Ei olnud vaja teha mingit otsust. Nutsin, kuna teadsin, et üks vahva inimene ei õigusta mu ootusi. Nelly oli alguses üks kaksikutest. Sain nutta ka siis, kui teise beebi süda seisma jäi 13. nädalal. Naudin iga päeva ja armastan iga hetke, mis mulle on lubatud ühe uue elu toetamiseks.


Kogu abordi-teema on nii emotsionaalne, et seda on raske ilma raamatut kirjutamata ilmselt ammendada. Olen mõelnud, et mida ma oma poegadele ja tulevikus ka tütrele tahaks edasi anda.


  1. Iga vahekord on vastutuse võtmine. Ma olin oma nn soovimatute laste puhul alati „kaitstud”. Ja oma karile jooksvat abielu püüdsime päästa "last tehes" viis aastat järjest. Nüüdseks usun, et lapsed teavad, millal ja kuhu tulla. Me ei olnud piisavalt väärikad, et teda vastu võtta. (Ainult tollest tibust ei tea ma, kas mina hülgasin tema või tema minu?)

  2. Iga abort on paranematu haav Sinu hinges. Kas Sa suudad leida, et Su tõusev karjäär, loodetavad suhted ja kasvav pangakonto korvavad selle teo?

  3. Vaata otsuste tegemise puhul ainult ise-endasse. Ümbritsev on ainult müra. Õnn tuleb Sinu hingest seda ei saa keegi võtta ega anda.


Mu töölaual seisab laste piltidega kõrvuti üks lause Ema Teresalt: „We can do no great things only small things. With great love.”

 

Öeldakse, et lapsed on külalised Sinu elus. Ongi. Kui Sa neile aga võimalust ei anna, siis ei saa Sa neist ka endale parimaid sõpru.üles



Marju


Olin saanud just 18, kui tegin oma esimese abordi. Vanemate luba polnud vaja, koolist sai kehalises vabastuse. Õppisin väga korralikult. Olin koolis selline pailaps, et minu rasedus võis olla kõigile šokeeriv. Mul oli juba mitmeid aastaid kestev püsisuhe kindla poisiga. See oli emotsionaalne ja kirglik esimene armastus. Plaanisime tulevast kooselu ja puha. Oli vist 1981. aasta lõpuosa, kui rasedaks jäin. Poiss millegipärast ehmatas ja hakkas otsekohe lunima, et teeksin aborti. Rääkis pikalt laialt oma elu rikkumisest ja palus mind koguni põlvili, et ma seda last ei sünnitaks. Kunagi hiljem tahtvat ta kindlasti lapsi, mitte aga nüüd ja praegu. See pole kindlasti õige aeg.


Muidugi palju-palju aastaid hiljem sain teada, et umbes selline ongi keskmise Eesti mehe loomulik reaktsioon. Aga siis ma veel ei teadnud. Eks ma siis läksingi ja tegin selle abordi ära. Teadmisega, et saan oma armastatule tõeliselt ohvrimeelse heateo osutada. Ema oli mul selleks ajaks ammu surnud. Eks oli temagi nõukaajal neid aborte teinud. Sel ajal oligi see ju nagu nõukogude naise normaalne elustiil. Pereisad häbenesid apteegist isegi kondoome osta. Minu endagi poiss-sõber ajas mu kunagi neid ostma, aga ise põgenes igaks juhuks tänavale.


Siis arutasime neid asju minu uskliku vanaemaga. Tema arvates oli ka abort õige     lahendus. Ta andis mulle koguni Jumala õnnistuse kaasa. Kuidas saab Jumal midagi sellist üleüldse õnnistada?


Olen tagantjärgi sellele palju mõelnud. Kui keegi oleks mind tookord toetanud? Kas vanaema või isa... või vähemalt üks nendest. Nende arvates oli just abort igati mõistlik ja normaalselt mõtleva inimese otsus.


Kogemus ise polnud füüsiliselt valus, aga ääretult ebameeldiv. Nagu oleks mind ennast tükkhaaval laiali lammutatud. Peale seda ma olengi inimesena pigem purunenud peegli sarnane. Tundsin ennast nagu kurjategija.


Arst mainis peale toimingut, et minu puutetundlikkus on tavalisest suurem. Aga see-eest on kogemus ise midagi väärt. Õppetund elu haprusest. Arusaamine sellest silmakirjalikust maailmast, kus ainult sõnades on inimelul väärtus. Mitte tegelikkuses.


Haiglas minu kõrvalvoodis oli üks juba vanem naisterahvas, kes hooples sellega, et teeb juba 13. aborti. Minus tekitas ta ebamugava tunde. Ja üks teine, kes rääkis, et tema mees tahtis väga seda last, aga tema tuli ikkagi ja tegi aborti...


Õhtul tuli mu poiss-sõber, heatujuline, rahulolev ja punases triiksärgis ja küsis rõõmsalt naeratades, et kas ma nüüd polegi enam rase?


Selle ainsa lausega oli meie suhe läbi. Ainsa hetkega oli mu aastaid kestnud suur armastus haihtunud. Ma isegi imestasin, kuidas selline asi saab võimalik olla. Aga sai. Ma lihtsalt ei suutnud enam sedasi temaga edasi elada. See kunagine poiss-sõber on siiani naiseta ja lastetu. Mõnikord kahekesi oma endise ämmaga ikka ohkavad, et oleks võinud ikka sünnitada. Nüüd on neil kahju. Kuigi kunagi olid valmis sellesama lapse vastu kõigest väest võitlema.


Hiljem nägin oma surnud last unes. See oli heledapäine, umbes 10-aastane poiss, kes ütles mulle, et on minu poeg ja tuleb kunagi tagasi.


Kõigi hirmuks ja õuduseks jäin pool aastat hiljem uuesti rasedaks. Alustasin kooselu uue mehega. Kõigi üllatuseks lõpetasin ka edukalt kooli. Ja sünnitasingi väikese heledapäise poisi. Nüüd ma vahel mõtlen, et kas see tapetud laps tuligi minu juurde tagasi või on see ikkagi keegi teine? See on üleüldse kõige vaimsem side, mis saab ema ja lapse vahel olla. Puhtalt vaimne. Kõik need surnud lapsed, kes ei vaja, et nende peale sentigi kulutataks. Nende päid ei saa iialgi siluda. Mitte midagi ei ole. Aga ometi on nad kogu aeg olemas. Kogu aeg sinuga kaasas. Osa sinust enesest. Sa mõtled neile päeva jooksul mitmeid kordi. Isegi nende sugu pole oluline. Nad lihtsalt on.


Ma ei näe mingit vahet, kas tappa laps abordiga või vastsündinuna peale sündi. Võrdsed mõrvad kõik. Lihtsalt esimene variant on seadusega lubatud, teine mitte.


Kogu oma siinse elu olen püüdnud lepitada end nende sündimata lastega. Nende nimetute ja kehatute hingedega. Inimese elu ongi nagu veetilga kukkumine lühike, aga ilus. Isegi kui see on vaid sündimata lapse üürike hetk. See on siiski olemas.


Uues abielus läks kõik vähemalt algul hästi. Sain kaks last. Kolmas ja neljas jälle abordid. Tundsin ennast nagu ajudeta debiilik. Mees tõi muidugi argumente stiilis a la kõik teevad kogu aeg, mis siis sinul häda on?


Paljud imestavad, miks naised ikkagi meeste survel aborte teevad. Aga kui sa oled noor ja kõrvuni armunud ning mees veel nii ilusasti lunib. Ning kinnitab, missuguse heateo sa talle oma lapse tapmisega ikkagi teed. Kui sul pole muid väljavaateid, kui keeldumise korral elama asuda mehega samal arvamusel vanemate juurde, kes sind nagunii alailma näägutavad... Heasüdamlikud ja pehmema loomuga inimesed annavad ikka enamasti järele. Aga sellisel järeleandlikkusel on alati oma hind.


Ühel päeval avastasin, et ei suudagi oma meest armastada. Et temale mõtlemine ei tekita minus mingit liigutust. Et mul on täiesti ükskõik, millega ta tegeleb. Just see armastuse puudus andis mulle jõu järgmise rasedusega mehele vastu hakata. Esimest korda tundsin, et laps on siiski tähtsam kui ükskõik, missugune mees. Otsustasin, et ei tee enam iial mitte ainsatki aborti.


Mees oli muidugi vihane. Ähvardas koguni vastsündinu maha lüüa. Ämm ja äi vingusid ka üksteise võidu, kuidas ma nende poja oma lastega laostan. Peale lapse sündi sai just sellest vihatud lapsest mu mehe lemmik, aga meie suhet see enam ei päästnud. Ma olin väsinud kogu sellest mõttetust võitlusest. Läksin tagasi oma vanemate korterisse, kus elas sel ajal ainult vanaema. Isa oli mõned aastad tagasi surnud.


Mees ei laostunud. Pidi ainult 300 krooni iga lapse kohta elatist maksma. Aga lõpuks tuli ta töölt ära ja ei maksnud sedagi. Nüüd kasutab tasulisi daame. Pidavat odavam tulema, kui isiklikku naist omada.


Mehega koos elasin üle kümne aasta. Selle ajaga muutusin peaaegu krooniliseks suitsiidikuks. Kogu aeg mõtlesin, kas mitte parem ei oleks ära surra, kui edasi elada. Kas mul ikka oli õigus Jumalat mängida ja otsustada, kes elab ja kes sureb? Äkki on mu pisikesed ikkagi kuskil seal teispoolsuses ja vajavad mind samamoodi, nagu siinpool olevad lapsed. Või tulidki nad kõik ikkagi minu juurde tagasi? Ei tea.


Abordi ainus põhjendus ju ongi see, et peatselt sündiv inimene halvendab kõvasti minu materiaalset elukvaliteeti. Kas oleks siis ka võimalik see, et kui ma näiteks põhjendan, et naabrimees segab kah kõvasti minu elukvaliteeti, siis koristatakse ka tema vaikselt ära? Miks siis mitte?


Praeguseks on mul viis last. Ja muidugi ka uus abielu. Vähemalt mehega, kes ei nõuaks minult iialgi ühegi abordi tegemist. Nii et lõpuks olen siiski õnnelik. Omal moel. Lastel läheb hästi. Nad on andekad ja tublid. Vähemalt niipalju saan neile õpetada, et nad ei peaks tegema ise samu vigu, mis mina olen teinud. Seega on nad abortide vastu.


Aga need kunagi surnud lapsed on ikkagi kogu aeg minuga koos. Natukene kardan seda aega, kui ma kunagi siit maailmast lahkuma pean ja neile sealpoolsuses otsa pean vaatama.


Kristlased räägivad, et nende jumal andestab kõik tehtud patud. Aga mina ei hooligi sellest Jumala andestusest. Kui ma ise ei suuda endale nagunii andestada, siis kuidas saakski üks Jumal seda minu eest teha? Samamoodi ei mõista ma neid usklikke, kes paluvad oma Jumalat ja usuvad eesootavat igavest maailma. Kuidas nad tahavad sinna minna oma lasteta?üles



Mai (40)


Minu lugu saab alguse paarikümne aasta eest. Alustasin suguelu viieteistkümne aastaselt. Sedavõrd varajane algus ei olnud kahjuks minu soov mind vägistas lähedane perekonnatuttav, keda pidasin peaaegu sugulaseks.


Seda rasket üleelamist aitas leevendada peatselt tekkinud suhe minust kaks aastat vanema poiss-sõbraga. Mõne aja pärast avastasin aga, et olen soovimatult rasestunud kondoom oli alt vedanud.


Siis oli soovimatu raseduse puhul elementaarseks lahenduseks abort. Väga sobivaks osutus sõbra ema töökoht Keskhaigla naistenõuandla, kus enamus aborte sel ajal tehti.


Olin alles kuusteist ja otsuse tegemine oli minu jaoks väga raske. Mind ümbritsevad inimesed nii sõber, tema ema, minu õde, kui ka mind üksi kasvatanud ema soovitasid kõik aborti:

 

„Sa oled liiga noor, sa ei saa sellist asja endale lubada!”

 

„Mõtle, mis su tulevikust saab!“

 

„Loomulikult saab see asi lihtsalt ära korraldatud meil on ju käsi sees. Ära muretse!“


 “Minagi olen aborte teinud…”

 

Hetkekski ei küsitud minult, mida mina tahan. Ka ei selgitatud mulle, kuidas abort võib minu tulevikku mõjutada. Selline suhtumine tekitas minus tunde, et abort ongi täiesti normaalne ja aktsepteeritav lahendus soovimatule rasedusele. Kõik minu kahtlused ja küsimused lämmatati eos.

Püüdsin küll otsustamist edasi lükata, kuid kolmandal raseduskuul läksin siiski nõuandlasse.

“Asi” sai kiiresti aetud, tänu tutvustele jäi suurem paberimääriminegi ära.


Olin kuusteist. Ma ei tundnud mitte midagi. Ma ei teadnud, mida tunda. Ma ei tundnud elu enda sees. Tundsin vaid, et mu keha käitub teisiti ja kõik.


Operatsioon viidi läbi kohaliku tuimestusega. Sestap kuulsin kuidas aborti tegev arst ütles operatsiooni käigus: “Uuh, seal on teine veel!”.  Nõnda sain teada, et ilmselt kandsin kaksikuid.


Pärast aborti ei mõelnud ma sellele kuigi palju. Mis tehtud, see tehtud. Ma ei tundnud kahetsust, kurbust ega kergendust.


Tagasi vaadates näen, et pärast aborti kalgistus minus kõik tundlik ja empaatiline. Ma ei hoolinud enam inimestest, nad ei läinud mulle korda. Võisin täiesti külmalt pealt vaadata näiteks kaklust.  Võitlesin iseenda eest, teades, et keegi teise kaitseks välja ei astu. Siirus ja usaldus olid minu jaoks lihtsalt kadunud mõisted ja tunded. Minust oli saanud külmalt kalkuleeriv ja väga skeptiline noor naine. Suhetes teiste inimestega kaalusin, kas tema mulle sobib või ei. Ma ei hoolinud, kas teen inimestele haiget. Tegin seda, mis sobis mulle. Alles aastaid hiljem sain teada, et selline kalgistumine on samuti üks abordijärgsetest sümptomitest. Seda ma tol ajal muidugi ei teadnud. Suhetes panin küll tähele tendentsi, et niipea kui mingisugune lähedus tekkis, eemaldusin noormehest nö igaks juhuks lihtsalt enesekaitseks, et tema ei saaks esimesena minust eemalduda. Ma ei talunud mõtet, et mind võidaks maha jätta. Ja seega jätsin ise maha mitmeid kordi. Niimoodi seiklesingi läbi elu, lükates teisi endast eemale ja kartes sügavaid inimsuhteid.


Tekkisid uued suhted ja elu läks oma rada. Ühel hetkel avastasin, et ma ei rasestu. Esialgu ei häirinud see mind, vastupidi, nõnda oli isegi mugavam. Ausalt öeldes, ei raisanud ma eriti aega sellele mõtlemisele, veel vähem muretsemisele.


Olin kakskümmend seitse, kui abiellusin. Mu väljavalitu oli kristlane nagu nüüdseks ka mina. Tundsin, et meie vahel on müür, kuna teismelisena tehtud abort oli seik minu elus, mida ma ei suutnud talle avada. Ma ei tahtnud seda avada. See oli pime nurk, mis kuulus ainult mulle ja tõesti ainult mulle. Samas tundsin valusalt seda distantsi, seda suurt saladust, mis oli minu ja mu mehe vahel. See häiris mind tõsiselt. Ja teinegi mõte, mis mind saatis mis siis, kui tõesti Jumal tuleb tagasi? Mis siis, kui mul on kaksikud taevas, kes ootavad mind ja jooksevad mulle vastu? Mis ma neile ja oma mehele siis ütlen? Et ma tegelikult ei tunne neid? Et ei tea millest nad räägivad? See oli minu hirm puutuda kokku endise eluga ja lastega, kes ei kao lihtsalt ära.


Mu mees on pärit niivõrd puhtast keskkonnast ning üles kasvanud täiesti teistsuguste arusaamadega. Ta on kogu aeg väga lapsi armastanud. Tema jaoks on alati olnud mõistmatu, miks inimesed otsustavad teha aborti st tappa lapse, kellel pole selles olukorras mingisugust hääleõigust ega võimalust end kaitsta. Mind tõepoolest väga häiris minu saladus, mille olin oma abiellu võtnud. Eriti jubedad olid olukorrad, kus näiteks naistearstile minnes küsiti, kas aborte on olnud. Siis vaatasin enne vastamist alati üle õla – ega meest pole kuskil läheduses.


Möödus aasta abiellumisest ning hakkasin tasapisi kannatust kaotama miks ma ei rasestu? Milles on asi? See küsimus hakkas järjest enam kummitama ning külmavärinaid tekitama. Aga mis siis, kui kunagise abordi tagajärjel olin jäänud viljatuks? Mõtisklesin selle üle päris palju. Kord läksin palvekoosolekule, kus oli külaliseks üks jutlustaja. Lauldi koos ja räägiti ning lõpus kutsuti ette inimesi, kes tahtsid, et nende eest palvetatakse. Ma läksin ka ette. Kui hakkasin oma kohale tagasi minema, kutsus see jutlustaja mu enda juurde ning ütles nelja silma all: „Jumal teab su murest. Ta on sellele vastanud.“

 

Ma ei rääkinud oma mehele midagi, kuid kaks nädalat hiljem avastasin, et olen rase. Midagi oli toimunud ja see “midagi” oli minu jaoks ime. Paljud jäävad abordi järel viljatuks. Ilmselt olin minagi üks nendest arvestades seda, et kümne aasta jooksul ei olnud ma rasedaks jäänud. Kui Jumal ei oleks mind tookord aidanud, oleksin ma praegugi ehk sunnitud lihtsalt kõrvalt vaatama perekondi väikeste lastega.


Teadmine, mida abort tõeliselt tähendab, jõudis minuni sügavuti siis, kui ootasin ise last. Alles siis mõistsin, missuguse tee käimist olin tookord alustanud, kuid mida kahjuks ei läbinud.


Kui ootasin teist last, olin peaaegu 30. Elasime tol ajal USAs. Neljandal kuul läksin ultrahelisse. Nägin, kuidas arste tuli järjest juurde ja sain kohe aru, et midagi on viltu. Lõpuks teatati mulle, et lapse peas on liiga palju vett ei teata täpselt, kui tõsine probleem on, kuid tol hetkel ei olnud põhjust midagi head loota. Mind saadeti kiiresti spetsialisti juurde, kes tegi järgmisel päeval täpsemad analüüsid, mis kinnitasid esialgset kahtlust, et sellest lapsest võib tulla sügava intellektipuudega voodihaige. Aga momendil, kui arstid hakkasid minu ümber kogunema, tundsin eneses sisemist võitlusvalmidust, mis ütles mulle, et nüüd on võib-olla käes minu aeg kogeda, et usk võib liigutada mägesid. Jumal on elu andja ja tema saab ka parandada, kui on vaja midagi korda teha.


Arst andis mulle nädal aega otsustamiseks. Ta ütles, et olen noor ja mul on juba terve laps. Ta rääkis minuga tõsiselt, mida tähendab sellise puudega lapse hooldamine. Läksin koju segaste tunnetega, kaalusin ka võimalikku aborti. Olin ju eelnevalt sellega kokku puutunud. Tundes ennast, tean, et mul ei ole kannatlikkust puudega lapse eest hoolitsemiseks ja järele mõeldes ei tundunud abort mulle sugugi kõige õudsema lahendusena.


Selline on hirmu toime inimesele.


Abikaasa julgustas aga jätma loodet arenema, öeldes, et saame hakkama, mis ka ei juhtuks. „Ta on meie laps ja kuidagi see asi laheneb,” ütles ta.


Nii jäigi. Palusin ainult Jumalat. Ärkasin öösiti väga tihti üles hirmuhigi otsa ees mis siis, kui Jumal ei aita? Mis siis kui minu usk on rajatud valedele alustele? Mis siis, kui see asi ei toimi? Kolm kuud hiljem, kui olin juba peaaegu seitse kuud rase, külastas meid üks järjekordne jutlustaja, kes oli päris tuntud ja väga austatud. Läksin tookord väga tugeva sisemise palvega. Palusin kinnitust sellele, et kõik on siiski korras. Tundsin, et ei suuda enam niimoodi edasi minna. Seal oli sadu inimesi, kes olid kõik järjekorras, et jutlustja nende eest palvetaks. Usuti tema palve erilist väge. Ta jõudis minu juurde ja palvetas, kuid ma ei tundnud, et midagi erilist oleks juhtunud. Kui ta oli juba neli inimest minust kaugemale läinud, tuli ta tagasi ja palvetas uuesti. Siis ma lihtsalt langesin maha ja nägin vaimusilmas, kuidas suured käed võtsid lapse pea ümbert kinni ja hoidsid seda. Minusse voolas rahu ja teadmine, et kui Jumal või Jeesus midagi puudutab, siis saab see korda.


Läksin uuesti arsti juurde ja palusin ultraheli. Arst oli täiesti hämmeldunud ning ütles, et ta ei tea küll kuidas, ent kõik näib olevat korras. Eelnevast probleemist ei olnud ühtegi jälge. Kõik oligi korras. Arst ütles, et seda on võimatu meditsiiniliselt seletada, kuid olgu ma tänulik. Kui oleksin lähtunud esialgsest informatsioonist, andnud alla ning teinud arstide soovitusel abordi, ei oleks mul praegu 9-aastast poissi, kes on minu imelaps. Ta on täiesti eriline, elurõõmus, väga abivalmis, oskab vabalt kahte keelt, talle meeldivad väga väikesed lapsed.


Oma saladusest ei rääkinud ma mehele enne, kui ootasin meie kolmandat last. Mind kutsuti tõlgiks ühele välismaalasele, kes viis läbi koolitust, et nõustada ja julgustada inimesi tegema elupooldavaid valikuid. Tookord tõlkides kuulsin teda rääkimas ja lihtsalt tundsin, et tahan oma koormast vabaneda. Tahtsin selle kõrvale heita ja oma eluga edasi minna. Selles väikses ringis rääkisin esimest korda, et olen ka abordi läbi teinud ja tagantjärele mõistan, kuidas see on mind mõjutanud.

 

Koosolekult koju tulles tundsin ennast väga kergelt ja olin valmis rääkima ka oma abikaasaga. Ma ei teadnud kuidas ta reageerib. Aga kui ta rääkima hakkas, ütles ta, et mõnes mõttes mõistab, miks ma kohe ei rääkinud võib-olla ta tõesti ei oleks suutnud sellega meie suhte alguses silmitsi seista. Minu abikaasa mõttemaailmas oli abort lubamatu. Ta ka tunnistas, et ei oleks ilmselt mind enne meie abielu suutnud mõista. Ma ei taha sugugi julgustada saladuste hoidmist. Vastupidi! Oluliste asjade salajas hoidmine kõige kallima  eest on meeletu koorem. Minu koorem sõi mind seesmiselt. Heitlesin pidevalt mõttega, et ei saa talle rääkida midagi, mis on nii tähtis osa minust. Oli suur vabanemine, kui sain selle koorma endalt heidetud.


Mu mees on väga toetav ja julgustab nüüd mind rääkima oma lugu, mis võib-olla annab jõudu kellelegi teisele mitte alistuda survele teha aborti.


Arstid teevad oma parima, kuid on suurem ja kõrgem sfäär, mida inimene puudutada ja lõpuni hoomata ei suuda.


Praegu olen nelja ilusa toreda lapse õnnelik ema.


Minu loo lõpp kõlab küll kui muinasjutt, kuid pahatihti läheb hoopis teisiti… Erand kinnitavat reeglit.


Ole sinagi erand, julge otsustada, julge võtta vastutust, julge kuulda iseennast, julge anda lapsele võimalus!üles



Hendrik


Tutvusin 2005. aastal Interneti teel ühe noore naisterahvaga. Tutvusime lihtsalt niisama, aga paraku armusime ja üsna tõsiselt. Kahjuks elas ta vabaabielu ühe meesterahvaga, kellega tal oli kaks last. Ega ma alguses arvanudki, et meil midagi tõsist võib tulla. Kohtusime, käisime kohvikutes ja veetsime lihtsalt mõnusalt vaba aega, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma temasse kiindusin. Loomulikult ei olnud tal plaanis mehe juurest ära tulla, aga asjad lihtsalt kulgesid nii. Ega miski siinilmas niisama ei juhtu, eks neil oli ka abielukriis või midagi säärast. Ma olin ikka nii sees, et hakkasin talle peale käima, et ta mehe juurest ära tuleks. Muidugi põhjustas see suurt tüli ja pahandust ja mõnda aega ta isegi elas mu juures. Suhe ilma intiimvahekorrata ei tulnud meie armunute vahel kõne allagi. Eks ma magasin temaga ikka üsna tihti ja ühel päeval olid lood sellised, et ta teatas mulle, et on rase ja minust.


Ma ei teadnudki mida teha, kas rõõmust lakke hüpata või ahastusest karjuda, sest ta ju endiselt elas veel selle mehega, kuigi suurema aja veetsime üheskoos. Niisiis, ei teadnud ma, kas sündiv laps on minu või selle mehe oma. Olin väga suures segaduses. Surve naise poolt oli tugev tema väitis, et laps on ikkagi minu. Aga miski hinges näris ja ütles, et midagi on viltu. Mida ma teeksin 3 lapsega ja kui nad kõik polegi minu omad. Töökoht oli ka sellel hetkel vägagi kesine, nii et ma poleks üksinda suutnud peret toita.


Niisiis, otsustasin ma sellest naisest eemale hoida, sest ta muutus päev päevalt aina pealetükkivamaks ja agressiivsemaks. Pidevalt küsis ta minu käest, et kas ma ikka tahan seda last. Ma vastasin, et kui laps on minu, siis kindlasti, aga paraku polnud ma selles absoluutselt kindel. Naine muutus täiesti hüsteeriliseks ja lubas aborti teha, kui ma tema juurest lahkun. Tülid olid muutunud täiesti väljakannatamatuks ja ma tundsin, et ei suuda enam nii edasi suhelda. Tegin talle teatavaks, et jätan ta maha, olles nõus last kasvatama eraldi elades ehk siis lubasin olla lapsele isa nii materiaalselt kui vaimselt.


Ja siis toimus midagi nii õudset, mida ma poleks ealeski arvanud. Ta lubas aborti minna tegema. Ma ei teagi, mitmes kuu tal juba oli, aga asi oli väga-väga kriitilises seisus. Ma küll palusin ja keelitasin teda, et ärgu ta mingu seda tegema, et pärast kahetseb, hiljem on hirmsad hingepiinad jms, aga ta siiski läks, hoolimata minu palvest. Mulle andsid nõu sõbrad, kes ütlesid, et last ei pruugigi tal üldse olla, et see võib üldse olla mingi mäng ja pettus, aga ma olin katki, mis katki... ikka nii, et ei suutnud tööd teha ning muudkui nutsin ja nutsin nii öösel kui päeval.


Lõpuks läksin vaimuliku juurde ja rääkisin talle kogu oma loo ära. Süda läks kõvasti kergemaks. Ütlen ausalt hoolimata sellest, et ma temaga koos elada ei tahtnud, olin ma täiesti abordi vastu ja nõus selle lapse eest vastutust kandma. Aga nii see läks. Ja kuigi sellest on nüüd täpselt 2 aastat möödas, ei suuda ma ikka endale andestada, et see kõik niimoodi juhtus. Näen siiani unes košmaare ja sündimata loodet. Ohh õudust, ma ei teagi, kas mulle kõrgemalt poolt antakse kunagi ka andeks, et ma ei suutnud talle kätt ette panna ja teda takistada seda õudset tegu tegemast. Seda, kas tema seda siiralt kahetseb, ma ei tea. üles



Kristiina


Kõigepealt oli mõte. Minu tunne, et võiks olla veel üks väike inimene meiega. Samas oli tekkinud vajadus olla endaga ja mitte käia tööl. Ja uus väike inimene oli siinkohal väga heaks alguseks.


Kuigi eelpoolmainitud mõte/tunne/vajadus olid peamiselt minu ja isa ei olnud sugugi samal lainel, suutsin ma ilmselt ikka nii palju teemat hoida, et ka isa suhtumine leplikumks läks ja lapse elu sai alguse.


Lapse teekond minus oli keeruline. Alustades sellega, et mina rasedustoksikoosiga hinge vaakusin. Ilmselt seetõttu, et ma praktiliselt kaks kuud ei saanud midagi ei süüa ega juua, sai kannatada minu maks. Sedavõrd, et arst ütles väga tõsise näoga paha, väga paha. Ja siis ma otsustasin, et loobun lapsest. Lihtsalt olin nii läbi ja kogu aeg oli nii paha, et hakkas kahju pigem endast ja suurematest lastest, kes käisid ja päris hirmunult vaatasid mind voodis lebamas (kui kodus sain olla, mitte haiglas), kui minu kehas kasvanud väiksest Leonardist. Isegi aeg oli aborditegemiseks kokku lepitud. Katoliiklastena olime selle otsuse tegemiseks pidanud nõu ka preestritega ja kuna oht minu enese elule oli arsti sõnul tõsine, jõudsimegi abordiotsuseni. Siis aga käis preester meil, istus minu voodi kõrval ja rääkis. Rääkis, et usaldades Jumalat võib kõik minna teisiti kui hetkel tundub ja rääkis loo oma emast ja tema haigusest paranemisest. Lubas palvetada ja teiste inimeste palveid paluda. Ja nii ma muutsin oma otsust. Läksin uuesti haiglasse ja ootasin Leonardit edasi.


Siis hakkasid arstide maailmas ettenähtud uuringud, kas laps on “terve”. Ja kuklavoldi mõõtmine andis tulemuseks suurema numbri, kui normid ette nägid. Ja siis algasid jutud sellest, millised hälbed ja puuded võivad sellest nähtuda. Järgnesid uued analüüsid, küsimused, kas tõesti ikka edasi...


Aga see oli minu jaoks juba paljas sebimine, sest oma sees olin otsustanud, et Leonard tuleb ilmale ja kogu lugu. Õnneks näitas looteveetest, et kõik on korras ja et inimene on poisssoost ja testi enda puhul polnud ka mingeid komplikatsioone.


Ja nii ta siis siia ilma tuligi. Küll arstide terava abiga, sest mingil põhjusel on nii läinud, et kõik minu lapsed on siia ilma keisritena tulnud. Ja ilmselgelt on selles, et Leonard ON, suur osa kõikidel sõpradel tuttavatel ja ka täiesti võõrastel, kes palusid meie hädale abi.üles



Kersti


Olin 16-aastane, käisin Tehnikumi esimesel kursusel. Abordi tegemise põhjus oli see, et olin alaealine ja mul polnud sõnaõigust. Lapse isa sai hiljem teada, kui abort oli juba tehtud ja seda ka kirja teel, kuna mul keelati kohtumine temaga.


Kohe olid käes jõulud ja meile tulid külalised. Üks tädidest tõi mulle kommikoti, kuhu olid lisatud kaitsevahendid. Kui ma selle lahti tegin, olin hämmingus. Ma ei teadnud, mida edasi teha ja viskasin selle paki lihtsalt minema. Arsti juurde läksin koos vanaemaga, kes seletas midagi arstile. Arst kuulas ta ära ja tegi mida tarvis. Siis ma ei teadnud mitte kui midagi nõustamisest ja mulle ei räägitud ka midagi. Ja nii ma olin üksi oma murega, mis näris mind seest lõpmatuseni.


Kuid loote arengust teadsin küll. Kui ema rase oli ja arsti juures käis, käisin alati kaasas, ja koolis olin ka loote arengut õppinud. Aga abordi protseduurist ei teadnud ma mitte kui midagi. See oli tühi koht. Ma mäletan,et kartsin kohutavalt. Kui kohale jõudsime, siis paluti mul riided vahetada. Vanaema küsis, kas ma jään pikalt haiglasse. Vastus oli lühike: see käib ruttu ja pärast narkoosist ärkamist võib kohe lahkuda. Kui mind viidi protseduuride tuppa ja paluti lauale tulla, hakkasin nutma. Pisarad voolasid.


Siis pandi narkoosimask ette ja paluti lugeda numbreid. Mõned numbrid lugesin, siis jätsin selle ja ütlesin arstile,et ma ei soovi aborti teha. Kuid tema vastus oli: „Ära karda, varsti saad koju.” Kui narkoosist ärkasin, olin suures palatis, kus oli teisi naisi, kokku kuus kuni kaheksa inimest. Nad kõik olid samuti aborti teinud. See oli kohutav. Osad nutsid ja teised olid õnnelikud. üles



Annika


Kirjutan kahest loost, mis põhinevad mu omal kogemusel.


Esiteks. Olin kõigest 17 aastat vana, kui ise-enese suureks rõõmuks avastasin, et ootan beebit. Algul ei julgenud mitte kellelegi sellest iitsatadagi. Kuna aga naistearst ei võtnud mind arvele enne, kui olen rääkinud oma emaga, siis tuli ikkagi nii emale kui ka lapse isale olukord teatavaks teha. Kumbki ei osanud sellest välja lugeda rõõmusõnumit ja sellest oli hirmus kahju. Ometi ei lasknud ma end sellest suurt häirida ja keskendusin beebi ootamisele.


14. nädala paiku kukkusin õnnetult ja selle tagajärjel tekkis kergemat sorti vasaku poole halvatus. Kiirabi viis mind haiglasse, kus mind nädalate kaupa uuriti ja üritati veenda, et oma nooruse ja tervisliku seisundi tõttu peaksin tegema aborti. Olin kategooriliselt selle vastu ja õnneks oli värskelt läbi saanud Nõukogude aeg (1993), mil tehti aborte alaealistele ka ainult vanema allkirja alusel. Ma ei hoolinud hetkekski arstide väitest, et võin ohtu seada ka oma elu, sest kõik mis ma tahtsin, oligi see beebi, kes tänaseks on 13 aastane!


Teiseks. Avastasin, et olen rase ... peast käis läbi miljon mõtet ja kuna alles hiljuti olin alustanud kooselu oma esimese lapse isaga, siis valdas mind ühekorraga liiga palju segaseid tundeid. Ma ei suutnud uskuda, et ta jääb minu kõrvale, kui saame veel ka teise lapse ja pealegi kolisime mööda üürikortereid jne. Olin emotsionaalselt mõjutatav ja läksingi saatekiri näpus teiste samasuguste seas ootepalatisse. Ja kui tuli minu kord, siis nutsin lahinal nagu väike laps, aga keegi enam ei küsinud, kas olen oma otsuses kindel...


Aastaid nägin õudusunenägusid ühest väikesest poisist, kes lonkis mööda pimedaid ja tühje tänavaid ise haledalt nuttes ning ema hüüdes...


Mitte ealeski ei andesta ma endale, et lasin tappa oma lapse mingitel äärmiselt tobedatel kaalutlustel. Ning see, et pidin matma ühe oma oodatud lapse sai olla ainuke võrdväärne karistus sellise teo eest.üles



Triin


Ka mina olin nende 9378 inimese seas, kes 2006. aastal aborti tegid. Olin siis 19- ja nüüd 20-aastane.


Olin täiesti kindel, et olen haige, kui mul süda paha oli jne. Olin iga päev harjunud peale sööki umbes kaks suitsu tegema… Aga sel korral, et osanud isegi aimata, miks suitsuhais südame pahaks ajas. Ainuke asi, mida süüa sain, oli jäätis, täiesti tavaline valge jäätis. Lisandusid kõrvetised. See oli õudne. Mõtlesin, et magu on oksendamisest valus. Ja siis lõi järsku pähe, et võin rase olla…


Läksin arstile ja mind paluti kohe istuma, tehti ultraheli ja siis teatas arst, et olen juba 6 nädalat rase. Mul oli õudne tunne. Arst küsis kohe, kas jätame alles või teeme aborti. Ma isegi ei mõelnud pikemalt ja ütlesin, et teeme aborti. Automaatselt. Ta seletas mulle hästi ära, et mulle tehakse tabletiabort, see on ohutum ja seda saab teha kuni 9. nädalani. Järgmisel nädalal sain arsti juurest esimese tableti ja siis ülejäänud neli tabletti pidin saama ülejärgmisel päeval haiglas, kuhu pidin jääma pooleks päevaks. Esimest tabletti oli õudne võtta. Ma ei julgenud lapse peale mõtlemagi hakata, see oli lihtsalt vastik. Ma ei tea, miks nii, sest olen alati lastega hästi läbi saanud. Mu poiss-sõber oli tegelikult selle vastu, et aborti teen, aga ta leppis sellega ja ütles, et toetab mind lõpuni. Ja toetaski. Väga armas temast. Me oleme temaga juba kaua koos olnud. Tundsin teda juba siis, kui olin 12-aastane, aga koos hakkasime elama, kui olin 18-aastane. Oleme siiani koos.


Haiglas oli palatis minuga veel kaks naist. Mina olin ainuke, kellele tehti tablettidega aborti, kahele naisele tehti abort kirurgiliselt. Mina olin esimene, kes läks. Mul oli meesarst. Ta oli väga kena ja seletas väga täpselt kõik ära. Nii sain oma neli tabletti ja pidin minema palatisse ootama, tunni aja jooksul pidi loode ise välja tulema. Jõudsin palatisse. Siis läks järgmine naine, tema pandi narkoosi alla. Lesisin palatis ja teine naine ütles mulle: „Ära karda, mul juba viies abort, seal pole midagi karta…” Issand, mõtlesin, et kuidas ta saab üldse sellist asja mõelda. Hakkasin mõtlema, et äkki olen temasugune, kes isegi ei mõtle, et tegelikult ju laps pole süüdi. Tundsin kõhus valu, mis läks aina tugevamaks, aga ei midagi hullu. Istusin, telefon käes, ja nutsin poisile, et miks ma küll nii otsustasin. Nüüd oli juba liiga hilja. Tundsin, kuidas midagi voolama hakkas ja läksin wc-sse. Kõht valutas ja mingeid vere tükke tuli. Mul tuli okserefleks. Oksendasin, nutsin ja kõht valutas. Tundsin, et olen kohutav inimene…


Läksin palatisse ja vedelesin seal. Olin omadega läbi. Siis toodi teised kaks naist, pooleldi narkoosis veel. Küsisin haiglaõe käest, kas tohin nüüd ära minna. Ta imestas ja küsis, et kas ma käisin vetsus. Ma ütlesin jah. Siis hakkas ta oma vene aktsendiga mu peale karjuma, et te peate näitama meile, mis teil välja tuli. (See oli Kohtla-Järve haiglas.) Üldiselt olin niigi läbi ja kui veel keegi mu peale karjuma hakkas, hakkasin vastu karjuma, et mina olen patsient ja kui mulle pole räägitud, et ma pean näitama, siis ei näita ka. Tahtsin otsekohe arsti näha. Õde läks minema. Nutsin ja võtsin veel ühe valuvaigisti. Siis tuli arst ja palus õe käitumise pärast vabandust. Siis ta ütles, et lähme vaatame ultrahelist, kas kõik tuli välja. Olin nõus ja kõik oli tõesti korras. Sain välja. Poiss viis mu koju ja jäin voodisse magama. Ent valu kõhus ei lasknud mul magada ja tundsin, et verd voolab, läksin vannituppa ja ma ei saanud isegi vannist välja tulla. Kõige paksem side oli 3 minutiga täis. Mõtlesin, et voolan verest tühjaks. Õhtul oli juba kõik korras. Aga hinges polnud enam midagi korras.


Möödas on enam kui aasta. See on olnud raske. Nüüd aga mõtlen, et kui peaksin uuesti rasedaks jääma, siis tahaksin seda last väga. Muide, esimene laps ei tulnud kogemata. Olen alati rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud. Võtsin juba umbes seitse kuud pille, aga jäin rasedaks. Ma ei tea siiamaani miks. Tean, mis tunne on teha aborti. Soovitan enne tõsiselt mõelda, mõelda ja mõelda. Kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab …üles



Arina


Olen 27-aastane naine. Olen juba 9 aastat abielus ja mul on kolm last. Ma olen teinud kaks aborti.


Meil on mehega 26-aastane vanusevahe. Kui saime kokku, olin 16-aastane, tema 42. Mu mees ei olnud varem abielus, enamiku oma elust on ta veetnud vanglas. Mina ja mu mees oleme kasvanud lastekodus, tema oli seal 18 aastat, mina vaid 6. Mind adopteeriti 6-aastasena ühte perre. See ei olnud terviklik pere, kasuisa oli kasuisa vaid paberite peal. Mul on ka kaks kasuvenda, kes on minust 10 aastat vanemad.


Alustasin suguelu 16-aastasena, kahe aasta pärast sündis esimene laps. Jäin rasedaks 17-aastasena. Abiellusime, sest mehe normide järgi peavad lapsevanemad olema abielus. Pool aastat peale lapse sündi tahtsin minna arsti juurde spiraali paigaldama. Kuid seal avastati uus rasedus. Mulle oli see šokk: uued muutused, uus rasedus, hirm sünnitamise ees. Esimene laps oli sündinud keisrilõikega. Lapsega oli kõik korras, aga minu tervis sai korralikult kannatada. Mees tahtis küll, et ma sünnitaksin talle teise lapse. Ma ei tea, mis motiivid tal olid. Mina olin õudsalt vastu. Elasime ka väikeses, remontimata köök-toas, puuküttega majas. Mehel oli ka viinaviga. Ja üldse olin õnnetu, et mu elu oli sedasi läinud: ma ei tahtnud abielluda ega lapsi saada mul oli kool pooleli ja suhted kasuemaga eriti ebakindlad. Ja ma ei armastanud oma meest. Kui olin keeldunud teise lapse sünnitamisest, siis tahtsin aborti teha niipea kui võimalik. Lähisugulased ei tea minu abordist midagi.


Ma ei mäleta eriti oma esimest aborti. Mäletan, et mingit nõustamist ei hingelist ega meditsiinilist pole saanud (1. abordi tegin 1999. aastal).


Teadmisi lootelisest arengust oli vaid nii palju, kui saime näha koos mehega ultraheliuuringutel käies. Raamatuid lootelise arengu kohta pole lugenud, kodus pole sellest üldse räägitud ei seksuaaltervisest ega laste saamisest, ei laste planeerimisest ega abielust. Pidin kõik ise avastama ja läbi kogema. Ka protseduurist ei teadnud ma mitte kui midagi. Peale aborti tundsin teatud kergendust. Kohe peale protseduuri teostamist paigaldati spiraal.

Mu mees on mõnikord mulle öelnud, et meie teine laps oleks juba nii vana, ja kindlasti see oleks poiss, keda ta nii tahtis. Ta on ükskord maininud seda ka meie vanemale lapsele, kui ta oli noorem.


Planeerisime oma teist last teadlikult. Meie vanem laps sai juba peaaegu 5-aastaseks. Mu mees ei tea eriti siiani, mis asjaoludel laps eostub. Mina olin vanemaks ja veidi teadlikumaks saanud. Kuni teise lapse saamiseni oli mul spiraal. Peale teise lapse sündi paigaldasin jälle spiraali. Mees oli sellest teadlik.


2005. aasta alguses oli mul emakaväline rasedus, mistõttu spiraal eemaldati. Rasedus katkes iseenesest. Olin spiraali töökindluses kindel. Siis aga seda enam ei olnud. Seejärel aga tuli mul läbida pikem ravikuur mul oli emakakaela haavand. Kasutasin need kuud beebipille, kuid mitte korrapäraselt. Eelistasin millegipärast kondoome, kuid mehele need ei meeldinud. Tihti ta otsis mingeid vabandusi, et neid mitte kasutada.


2005. aasta sügisel sain jälle teada, et olen rase. Mu noorem laps oli 2-aastane, tahtsin juba minna tööle või ülikooli. Mu mees on tihti mulle rääkinud, kui väga ta igatseb poissi. Meil on kõik lapsed tüdrukud. Samas oli mees teadlik materiaalsetest raskustest ja uutest planeeritud lastest juttu polnud. Olin 25-aastane, mu mees 51. Ma ei rääkinud oma mehele rasedusest midagi. Olin tema peale vihane, sest ta ei olnud pidevalt kondoome kasutanud. Mu enda edasised plaanid kukkusid läbi, jälle tundsin ennast orjana, kes peab taas olema kodus paar-kolm aastat. Ma ei rääkinud ka seekord kellelegi oma rasedusest, varjasin seda nii palju, kui sain. Mul olid sõbrad, kelle käest oleksin võinud toetust saada, aga ma ei küsinud. Olin mehe peale väga vihane. Rääkisin mehele rasedusest alles 4. raseduskuul. Mees oli väga vihane ja kahtlustas mind truudusetuses. Eriti õnnelik ta polnud. Aga tal ei jäänud enam valikut.


Mu peast käis läbi mõte abordist. Kuid ma ei suutnud seda enam teha, sest mulle oli räägitud Pühast Elust, mida inimene ei tohi hävitada. Ma ei jaganud oma esimese abordi lugu kellegagi, aga mu usklik sõbranna rääkis mulle oma raskustest laste saamisel, oma katkenud rasedustest. Ja ma rääkisin talle oma emakavälisest rasedusest ja temal oli ütlemata kahju sellest lapsest, kes suri mu kõhus.


Ma jätsin endale õiguse otsustada, mida ma teen lapsega, kes on mu kõhus. Mitte mehele, oma halvale enesetundele ja ebakindlusele. Otsustasin lasta tal sündida.


Kui kolmas laps oli sündinud, hakkas mees ise rääkima kaitsevahenditest ja soovist enam mitte lapsi saada. Rääkis oma vanusest, rahapuudusest ja soovist rahulikult elada. Mina olin ka nõus. Otsustasime juba varakult, et ta hakkab korralikult kondoome kasutama, iga kord.


Mõne aja pärast sain teada, et ootan jälle last. Kuidas see nüüd võimalik oli? Mu mees oli paraku nii rumal ja enesekeskne, et ei kasutanud kondoomi, võttis selle vahekorra ajal ära. Mina uskusin, et tema kasutab. Vale tuli ruttu välja juba järgmisel kuul jäid mul päevad ära. Mida ma pidin nüüd tegema? Mu noorem laps oli pooleaastane, ise sain vaevalt tugevamaks ja nüüd selline šokk! Ja mu mehel polnud ka rõõmu seda uudist kuuldes, nägu venis pikaks, vale tuli välja! Mina veel salgasin enda tundeid, ei öelnud talle näkku kõike, mida temast arvasin. Olin isegi meeltesegaduses, mõeldes, mis nüüd edasi saab? Teadsin, et abort on taunitav ja loode on elus. Olin näinud loodete pilte ja lugenud raamatuid. Teadsin paljudest vanematest, kellel olid sündinud ka haiged lapsed, kes olid ikka oodatud ja armastatud. Mina keskendusin vaid enda olukorrale, ma ei mõelnud neile asjadele, püüdsin isegi mitte mõelda lootest kui tulevasest lapsest.


Olin paanikas, läksin sel päeval sõbranna juurde, kellel on ka kolm last. Ta on mulle lähedasem, kui mu enda mees, ta mõistab mind igati. Rääkisin talle ahastusega kõigest. Mind ärritas seejuures kõige rohkem, et mees võttis nii kergemeelselt ja petlikult kondoomi ära ja varjas seda, kuni tõde tuli välja. Kas ta oleks samuti edasi toiminud, kui poleks vahele jäänud? Sõbranna toetas mind, aga julgustas mõtlema ka võimalusele seda last sünnitada. Kuid mina keeldusin igati mõtlemast lootest kui lapsest.


Suhtusin sellesse olukorda kui valusasse paratamatusse. Kartsin meie suhte tuleviku pärast. Kartsin, et laps võib meie niigi räbalatele suhetele põntsu panna. Kartsin jälle kogu seda protsessi juba neljadat korda läbida. Ja ei tahtnud. Tahtsin vabadusse, ei tahtnud olla inkubaator ja täiskohaga lastehoidja. Mu mees ei tegele eriti lastega, ei lähe nendega isegi parki. Ja mu mees on ka näidanud oma soovimatust tegeleda nende järjepideva kasvatamisega.


Kui läksin tegema aborti 2006. aasta detsembris, olin enne protseduuri väga kurb. Kuulasin kõrvalt ühe naise juttu „Sai nüüd tehtud, oligi väga kerge, ei tundnudki midagi“. Hämmastusin, et kuidas inimesed küll nii võivad mõelda? Seisin seal akna all ja mõtlesin, et kas minul on nüüd ka kergem?


Viimasest abordist on nüüd 10 kuud möödas. Kuidas see abort mulle mõjus? Väga valusalt: see mõjutas mu suhteid mehega. Ta nimelt ei räägi sellest kunagi, nagu poleks midagi juhtunud. Ta pole küsinudki, kuidas ma ennast tunnen? Tunnen vaenu oma mehe vastu. Mulle tuleb alati meelde see kuupäev, millal tegin aborti. Ma näen vahel koledat und. Ma loetlen, kui vana see beebi juba oleks.


Küsin endalt väga tihti, miks ma seekord tegin aborti, aga kolmanda lapse enne seda sünnitasin? Kuigi hirmud, ebakindlus, pettumus tulevikuplaanides olid mõlemal korral sarnased. Ma ei tea. Oleks see sõbranna, vaatamata minu mitmele keeldumisele, ikka minuga rääkinud või rääkinud kas või minu mehega. Või oleks mind ehk saadetud kuhugi asjalikule nõustamisele. Või oleks mu mees natukenegi kahetsenud ja vabandanud ja püüdnud vastutust võtta mitte mulle raha pihku surunud ja mind tagant tõuganud. Eks see kõik on tihti meie ebakindluses ja ahastuses kinni. Kui oled ise sisemiselt selline, siis need välised mõjud abikaasa, puuduv sõbranna, rahamured annavad sellele vaid hoogu juurde.üles



Laura


Olin äsja saanud 18, mul oli suhe endast 10 aastat vanema mehega, me olime käinud kusagil 2 kuud, kui mul päevad ära jäid. Tegin testi ja see näitas, et olen rase. Sel hetkel keerles mul peas miljon mõtet mis saab edasi? Vanemad ei teadnud meie suhtest midagi, mind ootasid paari kuu pärast ees eksamid ja 12. klassi lõpetamine.


Panin end kirja naistearsti juurde ja seal sai kinnitust, et olen 4-5 nädalat rase. Rääkisin mehele, mis seis on. Tema ei osanud algul seisukohta võtta, aga siis tõotas mulle, et jääb minu kõrvale ja aitab last kasvatada. Kuid mina ei olnud üldse kindel meie suhtes ja otsustasin abordi kasuks. Nii saigi abordiks aeg kirja pandud.


Hommikul vara läksin haiglasse, lahke õde võttis mind vastu ja juhtas ruumi, kus sain riided vahetada. Dressides ja sussidega ootasin registratuuri ukse taga, peale minu oli seal veel 3 naist. Siis tuli minu aeg, astusin tuppa, andsin paberid ja mulle öeldi summa 667.-  vot see oli minu sündimata lapse hind. Õde viis mind üles palatisse, seal ootasid juba 3 naist, kes olid enne mind. Olin järjekorras viimane, nägin kuidas naised ära läksid ja unne suikununa palatisse tagasi toodi ja siis tuli minu kord. Järgnesin arstile.


Suur tuba. Mul paluti tooli istuda ja järgmine hetk ärkasin palatis. Olin uimane ja jäin magama. Kui ma pooleteise tunni pärast ärkasin, olid teised juba ärganud. Tundsin end kohutavalt ja tahtsin sealt minema saada. Mulle pakuti teed ja saiakest. Otsisin õe üles ja ütlesin, et olen valmis ära minema, õde lubas. Vahetasin riided ja läksin nii ruttu kui võimalik sealt minema. Sõitsin rongiga koju.


Mul oli kohutvalt halb olla ja rong oli tihedalt rahvast täis, mistõttu pidin seisma. Arvasin, et minestan, aga kükitasin maha ja mul hakkas parem. Õhtul kohtusin oma poiss-sõbraga tema näost oli näha, et ta on nutnud. Siis ma ei suutnud vastu pidada ja puhkesin nutma ning mõistsin, et olin teinud elu kohutavaima vea. Aega enam tagasi keerata ei saanud, see mis tehtud, oli tehtud.


Ma kahetsen seda ja see jääb mind igavesekes kummitama. Loodan, et naised, kes on samas olukorras, mõtlevad hoolikamalt väga hoolikalt, enne kui otsustavad. Mina tegin vea, ja see jääb alatiseks minu hingele. Minu hingele jääb igaveseks mõrv...üles



Irina


See juhtus 4 aastat tagasi. Kaks aastat enne seda olin kohtunud toreda noormehega, kellega alustasin kooselu. Olime tudengid ja peale väikse ühikaruumi polnud meil mitte kui midagi. Kuid ikkagi minul oli salajane soov last saada ja koos kasvatada. Ühel ilusal hommikul tulin oma kallima juurde, et esimeste päikesekiirtega talle uudist kuulutada kandsin last! Ta naeratas ja kallistas mind. See oli nagu muinasjutus, kus lõpp on alati roosiline, kuid... Vaja oli ka meie peredele rõõmus uudis teatavaks teha. Leppisime kokku, et alguses ma ütlen oma vanematele.


Nii see juhtuski. Isa võttis uudise vastu väga soojalt, mis meid ka julgustas. Ja oma 20ndal sünnipäeval rääkisin asjast ka oma emale, oodates ja lootes sama sooja reaktsiooni. Päev oli päikeliseline, vaid õhus oli tunda natukene külma... Vastupidiselt minu lootustele reageeris ta kohutavalt negatiivselt. Pakkisime asjad ja lahkusime oma väikesesse, vaid hingeliselt sooja ühetoalise ühikakorterisse. Sellest päevast ma hakkasingi aina muretsema ja närvitsema. Ema arvamus oli minu jaoks tähtis. Mu elu muutus. Roosiline õhumull läks lõhki.


Mu närvitsemine tekitas pideva verejooksu. Kolm kuud püüdsin oma beebit päästa, sõin palju erinevaid rohtusid, et rasedust säilitada. Mul polnud kindlustust ja piisavalt raha, et minna haiglasse. Kui sai 12 nädalat täis, pandi mind haiglasse uuringutele. Seal hakkasid looteveed kaduma ja lõpuks kadus keskond, kus beebi liigutada ja areneda saaks. Uuringute tulemused ajasid mind aina rohkem nutma. Alguses püüdsin pisaraid peita. Kuid ühel ööl nägin hirmsat unenägu. Taevas lendas sadu tuhandeid tuvisid, kuid salapärane must suits kerkis taevasse ja mürgitas linnud. Sadama hakkas surnud tuvidest vihma. Neid kukkus vastu maad ja katuseid. Igal pool olid ainult laibad. Ma seisin sel ajal oma koduõues ja surnud lindude vihm ajas mind jooksma turvalisse paika koju. Kui vaatasin aknast välja, nägin hirmsat pilti järsku hakkasid koduõues kaks autot põlema. Unenägu lõppes sellega, et kõik mürgitatud linnud ärkasid ellu ja lendasid tagasi taevasse.


Ärkasin ja hakkasin nutma. Nutsin kaua. Ühtlasi sain aru unenäo tähendusest kaotan oma beebi. Vara hommikul nutsin end tühjaks. Kella kümne paiku tuldi mulle järele ja viidi arstide juurde. Nad seletasid, et ma ei saa rohkem oma beebit kanda ja soovitasid mulle meditsiinilistel põhjustel aborti teha. Ma ei nutnud seal, kuid suure valuga südames olin nõus. Et oma süütunnet kergendada, seletasin endale, et nii on ka lapsele hea ma rohkem ei piina teda. Minu tervis oli katastroofiline. Mu beebi oma veelgi hullem. Kuid pisike süda ikkagi tuksus mu sees. Järgmisel päeval helistas mu vend ja ütles, et meie koduõues põles öösel tema auto kõrval tuhaks kaks autot. Üle keha tundsin külma, vaid hetkeks. Nagu unenägu ilmus reaalsuses. Viisteist ja pool nädalat elas mu sees mu pisike beebi. Tundsin isegi ta esimest lööki.


Kutsuti esile sünnitus. Siis kui beebi ilmale tuli polnud tal lootustki ellu jääda. Mind jäeti natukeseks omaette. Tõusin, vaatasin oma beebit, seda keelati mulle; ma vaatasin ikkagi. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma tahtsin teda kallistada ja oma südame ligidal hoida! Veres lebav pisike inglike, kelle süda oli seisma jäänud. Ma ulatasin oma käe tema poole ja puudutasin teda õrnalt. Kartsin talle haiget teha!


Kuud möödusid, valu jäi südamesse. Abiellusin oma noormehega. Meil oli suur soov, et meil oleks pisike. Tükk aega ei tulnud midagi välja. Hakkasin kartma, et ei saagi rohkem lapsi. Kuid nii nagu tuvid ellu ärkasid, nii ärkas ka elu soov, kui jäin uuesti rasedaks. Vara hommikul panin magava mehe kõrvale beebinuku ja nuku peale kleepisin positiivse rasedustesti. Et üles ärgates ta teaks, et uus elu on nüüd alanud. Ma polnud enam nii rumal. Hoidsin rasedust saladuses, hoidsin ennast lapse nimel. Siis, kui kõht paistma hakkas, said meie sugulased ise aru. Me saime poja, mees sai hea töökoha ja lõpetas ülikooli. Veidi hiljem saime veel ühe rõõmsa üllatuse olin uuesti last kandmas. Sündis imeilus printsess. See aasta lõpetan ka mina ülikooli vaatamata väikestele lastele.


Mu esimese raseduse puhul ema kartiski kõige enam, et ma ei saa ülikooliga hakkama ja käis mulle närvidele. Lapsed ei sega elu ja karjääri. Vastupidi: nad annavad elule väärtust. Materiaalsed asjad muutuvad, jäävad vaid tõelised väärtused. Ühetoaline väike ühikakorter muutus kolmetoaliseks ja suureks, päris meie kindluseks täis elurõõmu. Valus ja piinlik kogemus jääb minuga elu lõpuni, kuid heade asjade nimel on vaja lihtsalt elada!  üles