Tingimuslikud argumendid

Emakasein on eelnevalt eostatud lapsele keskkond, mis annab talle toitaineid ja pakub võimaluse edasiseks arenguks. Embrüonaalses arengustaadiumis inimeses sisalduvad kõik vältimatud eeldused täiskasvanud inimeseks arenemiseks. Kuivõrd embrüo omab juba enne emakaseinale kinnitumist inimloomust, jätkab ta nideerumise järgselt talle kohase ja loomuliku keskkonna mõjul arenemist ja kasvamist. Kui see nii ei oleks, siis võiks väita, et täiskasvanud inimene, kes on mingil põhjusel eemaldunud keskkonnast, mis pakub talle eluks vajalikku peavarju ja toitu, kaotab oma inimloomuse. Samamoodi võiks väita, et embrüo, kellest emakaseinale kinnitudes sai inimisik, lakkab seda äkitselt olemast, kui tema kontakt emakaseinaga katkeb iseenesliku või tehislikult teostatud abordi tulemusel.

Mõnikord on väidetud, et loode ei ole enne emakaseinale kinnitumist inimisik, kuna tal puudub olulisim element, mis kuulub inimelu juurde, nimelt kommunikatsioon igal tasandil inimliku keskkonnaga. See argument ei ole veenev, sest suhtlus keskkonnaga ei lisa juba eelnevalt antud loomusele mitte midagi sellist, mis sunniks seda loomust muutuma millekski teiseks. Inimene areneb ja täiustub kuni täiskasvanuks saamiseni, kuid ta teeb seda alati tema enda loomuses olevast võimekusest lähtudes.

Juba enne emakaseinale kinnitumist on loode vaieldamatult elav ja arenev elus organism. Sellisena ta kas on inimene või ei ole, ning keskkond, millega ta suhtesse astub ning mis on tema edasise arengu eelduseks, ei anna talle uut loomust. Kui embrüo on inimisik, siis on ta seda nii enne kui ka pärast emakaseinale kinnitumist. Kui ta ei ole inimisik, siis ei muuda teda selleks ei emakaseinale kinnitumine ega ükski teine keskkondlik mõju. Siin kohal  võib tsiteerida Eesti Vabariigi õiguskantsler Allar Jõksi, kes on oma ametlikus arvamuses öelnud järgmist:

„Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. Seega ei saa õigus elu kaitsele olla seotud loote eluvõimelisusega, sünnihetke või muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni."

Iseseisev eluvõimelisus on mõistena ähmane ja meelevaldne. Võiks küsida, kas vastsündinu on iseseisvalt eluvõimeline ja kas seda on isegi paari-kolmeaastane laps? Vähe sellest. Kas moodsa ühiskonna mugavustega harjunud linnastunud täiskasvanu, kellel puudub igasugune teadmine ja kogemus küttimisest ja korilusest, on iseseisvalt eluvõimeline, kui paigutada ta ilma abivahenditeta näiteks talvisesse metsa? Tegelikult võib eluvõimelisuse mõistet mõtestatult kasutada vaid siis, kui rääkida sellest elusorganismi ja tema loomuliku keskkonna vahelise suhte kontekstis. Kui inimene paisataks ilma hapnikuballoonideta vetesügavusse või kala toodaks merest kuivale maale, siis iseenesest mõistetavalt surevad mõlemad. Loode on tema arenguetapile vastavas ja talle omases keskkonnas ehk emaüsas üldjuhul vägagi elujõuline. Kui mitte, siis toimub iseeneslik abort.

Kuulsas kohtuprotsessis Roe versus Wade, mis leidis aset Ameerika Ühendriikides 1973. aastal, sõnastas USA Ülemkohus eluvõimelisuse „potentsiaalsusena püsida elus väljaspool emaüska tehislike vahenditega”.[1] Oluliseks osutus selle määratluse puhul lapse kopsude piisav areng, mis tagas hingamisvõime väljaspool emaüsa. Siiski, miks peaks inimisiku algus olema seotud kopsude toimimisega? Miks ei võiks see olla suhtes näiteks lapse südametegevuse algusega neljandal rasedusnädalal? Inimisiku väljenduseks oleks võimalik seada veel palju teisi mõõdupuid, nagu mõõdetava ajutegevuse algus kuuendal rasedusnädalal või sündimata lapse võime reageerida valgusele ja häälele, mis kõik oleksid ühtviisi meelevaldsed. Samas on teada, et tehnika, mille abil hoitakse elus üha varem ilmale tulnud lapsi, täiustub pidevalt. Kuigi mõnekümne aasta eest oli see mõeldamatu, võib täna moodsa tehnika abil mõningatel juhtudel elus hoida isegi 21-nädala vanuselt enneaegselt sündinud lapsi. Tunnustatud teadlane, dr. Landrum Shettles ütleb:

Samasisulise avalduse tegi Ameerika Ühendriikide Ülemkohus protsessis Webster vs Reproductive Health Services, kus tunnistati: „Me ei mõista, miks peaks riigi huvi potentsiaalse inimelu kaitsel teostuma vaid eluvõimelisuse saavutamise puhul.” Püüd piiritleda inimisiku algust rohkemal või vähemal määral meelevaldsete kriteeriumite abil on määratud ebaõnnestumisele. Inimisiku eksistentsil on vaid üks objektiivne bioloogiline alguspunkt, millele eelnevalt inimest ei olnud ja mille järgselt ta on. Selleks punktiks on inimese eostamine ehk munaraku viljastamine seemnerakuga.

Sir Albert Lilley, keda peetakse looteuuringute isaks, kinnitab raamatus The Tiniest Humans, et 8-10-nädalased looted on tundlikud puudutusele ja temperatuuri vaheldumisele. Selles eas leiab aset enamik abortidest, mis tehakse kas kirurgiliste vahenditega, rebides loote emaüsas tükkideks, või keemiliste vahenditega, tappes loote emaüsas söövitavate ainetega, või kutsudes esile emaka jõulised kokkutõmbed, mille käigus loode muljutakse surnuks. Kui loode reageerib puudutustele ja teistele väliskeskkonna stiimulitele, siis võib arvata, et ta tunneb ka valu. Täpselt samamoodi eeldame, et loomad, kes reageerivad samadele mõjutustele, tunnevad valu.

Kui inimisiku määraks kindlaks võime tunda valu, siis lakkaksid paljud inimesed, kes magavad narkoosi all või koomas ning ei reageeri seetõttu normaalses olekus valu põhjustavatele mõjutustele, olemast inimisikud. Kui nad pöörduvad narkoosist või koomast meelemärkuse juurde tagasi, siis peaksid nad jälle uuesti omandama inimloomuse, mille juurde kuulub paratamatult isikulisus. See on võimatu. Inimese võime valu tunda on seega tema isiku defineerimisel täiesti meelevaldne kriteerium. Kui keegi on inimene, siis on ta ühtlasi isik, sõltumata kõigist sattumuslikest teguritest. Inimest tuleb igal ajal kohelda kui isikut, muidu võiks teatud olukordades, kus tal puudub mõni omadus, mis meie meelevaldse hinnangu kohaselt kinnitaks tema isikulisust, eitada mõnda tema põhiõigust, nagu näiteks õigust elule. Kui valu oleks inimisikulisuse mõõdupuu, kas võiksime siis kõiki neid, kes valu ei tunne, vastutustundetult hävitada ja tappa? Kas narkoosi all viibiva inimese tapmine oleks moraalselt eelistatum, kui inimese tapmine, kes tunneb valu ja viibib meelemärkuse juures?

Sügavamal tasandil on sündimata lapse võime tunda valu abordi puhul teisejärguline küsimus, kuigi valu reaalsus teeb juba niigi kohutava teo veelgi hirmsamaks ja julmemaks. Oluline on tagasipööramatu tõsiasi, et sündimata inimene tapetakse. Kui seda tehtaks valutult, siis ei muutuks sellest hetkekski abordi moraalne olemus, mis on ja jääb sündimata lapse tapmiseks.

Inimisiku (või –persooni) mõistega tähistatakse kuuluvust inimeste liiki, mitte arenguastet selle liigi sees. Inimese ja isiku mõiste eraldamine teineteisest viib sügavate seesmiste vastuoludeni. Inimene on bioloogiliselt määratletud oma geneetilise infoga. Tal kas on geneetiline informatsioon, mis teeb temast inimliiki kuuluva olendi, või siis selline informatsioon puudub. Viimasel juhul ei ole tegu inimesega.

Kui keegi on inimene, siis on ta alati ühtlasi isik. Kõigist bioloogilistest olenditest võib ainult inimene arendada välja isikule omaseid võimeid, nagu seda on mõtlemine ja vaba tahe. Siinkohal on oluline eristada aktiivset ja passiivset võimekust. Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessoril on aktiivne võimekus selgitada oma kuulajatele Immanuel Kanti „Puhta mõistuse kriitika” põhimõisteid ka siis, kui ta seda võimet parajasti ei aktualiseeri, näiteks magades või oma maakodus heina niites. Lapsel, kes on sündinud või veel sündimata, on passiivne võimekus süveneda kunagi tulevikus suure saksa mõtleja teostesse, sest laps kuulub inimliiki ning talle on antud mõistus ja vaba tahe.

Aktiivse võimekuse all peame silmas juba omandatud oskuse või vooruse avaldumise võimalikkust, passiivse võimekuse all valmidust see oskus või voorus kunagi omandada ja selles areneda. Passiivse võimekuse määratleb liigikuuluvus, aktuaalse aga liigikuuluvuse sees juba omandatud voorused ja võimed. Kassil näiteks puudub igasugune passiivne võimekus lugeda Immanuel Kanti teoseid, inimlapsel on see aga alati olemas, sõltumata sellest, kas ta seda kunagi aktualiseerib või mitte.

Nende kahe võimekuse segiajamine ja mittearvestamine põhjustab paljuski käesoleva problemaatika. Kui keegi väidab, et loode ei ole inimisik, kuna tal puudub väljakujunenud isiksus, siis väidab ta, et asjadel ei ole loomust enne, kui nad ei ole välja arendanud endasse kätketud võimeid, teiste sõnadega -- kui nad ei ole praegu ja kohe valmis teostama oma kaasasündinud võimele vastavat funktsiooni. Kuid siin ei võeta arvesse võimeid nende võimalikus olekus ehk võimeid, mis pole veel jõudnud teostuda, kuid on sellest hoolimata olemas tänu loomusele, mis võimaldab neil ilmsiks tulla. Kui on tõsi, et ilma võimeta praegu siinsamas viiulit mängida pole ma viiulimängija, siis samamoodi on tõsi, et olemuslik võimalus kunagi viiulit õppima hakata ja seda hiljem mängida on mul olemas. Ent see võimalus kuulub inimloomuse juurde. Järelikult olen ma inimene, kuigi kahjuks veel mitte viiuldaja. Analoogiliselt: kui kellelgi on võime arendada välja inimisiksus, siis ta juba on inimene, kuigi ta pole seda võimet veel kasutanud või tal puudub tegelik võimalus seda võimet kasutada, nagu juhtub näiteks raske vaimse puudega inimeste puhul. Mitte ühelgi teisel olendil peale inimese sellist võimet lihtsalt ei ole. Kui loode ei oleks inimisik selle tõttu, et tal puudub väljakujunenud isiksus, siis peaks ta mingil hetkel omandama eimillestki, ex nihilo, passiivse võimekuse selleks saada. Kui see on tõsi, siis võiks igal hetkel ükskõik kes omandada passiivse võimekuse ükskõik milleks. Näiteks võiks lihtsalt niisama saada kassipojast aja jooksul inimene, inimesest hobune ning lennukist seinakell. Tundub aga, et see on võimatu.

Veelgi enam. Pealkirjas väidetu tekitab probleeme ka aktiivse võimekuse seisukohast vaadatuna. Võimed, mis on juba omandatud, võivad nimelt areneda. Kellel meist, kes juba ammu emaüsast väljunud, on ülepea nii väljakujunenud isiksus, et see enam ei saaks areneda? Oletame, et selline inimene siiski leiduks, kelle isiksusele pole enam mitte midagi juurde panna ega ära võtta. Võiksime siiski küsida, kas teismelistel on väljakujunenud isiksus? Tundub, et mitte. Seega peaks pealkirjas seisva väitega nõustunu tegema loogilise järelduse, et teismelised ei ole inimisikud. Kui nad seda ei ole, siis peaks olema võimalik neid näiteks hävitada ja tappa ilma juriidilist või moraalset vastutust kandmata. On selge, et pealkirjas sisalduv väide on iseeneses vastuoluline ja seega mitte tõene.

---

[1] Roe v. Wade, 410 U.S. 113 (1973), 38